Jõulude eel sai Tartu–Elva teel taas kokku kombinatsioon, mis lõpetas ühe noore inimese elu: liiga võimas auto, liiga sile kumm, liiga kõva joove, liiga vilets roolimisoskus. Kokkuvõttes liiga tühi pea. Taas kord kaitses jumal vastassuunavööndisse põrutanud poisiohtu roolijoodikut, kes ei vajanud isegi haiglaravi. Süüdlasest rullnoka asemel hukkus 25-aastane naine.Tuleb tõdeda, et kuna põmmpead ilmast ei kao, nagu pole näha ka viina kadumist, ei ole selliste liiklusmõrvade eest kaitstud keegi, käigu me siis jala või sõitku autoga. Teistpidi hakkab ära tüütama jutt sellest, kuidas karmidel karistustel polevat mõtet, sest need ei hirmutavat kedagi. Korduva täis peaga juhtimise eest on maksimumkaristus kolm aastat vanglat, ühe inimese surnukssõitmise eest viis aastat. Selle repliigi ajendanud roolikangelane pääseb vabadusse kindlasti enne 25. eluaasta täitumist, kui ta üldse vangi lähebki. Ees on ilus elu ja lugematult võimalusi veel keegi alla ajada. Seda arvestades on karmidest karistustest rääkimine kohatu. Korduva joobes juhtimise eest peab vanglakaristus olema automaatne ning surnukssõitjaile tuleks anda vähemalt kümme aastat järelemõtlemisaega. |
