Tänavu märtsis sai üheksa aastat kodus istunud Merle Oksale ühtäkki selgeks - see pole see. «Mul oli juba tolmulapp praktiliselt otsaees,» naerab ta tagantjärele.

Kodus oli alati kõik korras: kui tütar ja abikaasa koju jõudsid, olid toad kasitud, pesu pestud-triigitud ja soe toit laual ootamas.

Aja, mis kodustest askeldustest üle jäi, veetis naine ujulas või aeroobikasaalis. «Kõige kohutavam oli see, et ajapikku kadusid kuhugi kõik mu vanad sõbrad,» tunnistab ta. «Selle aasta jooksul olen nad taas leidnud.»

Et Merle oli pärast keskkooli lõpetamist omandanud juuksurikutse ja enne koduseks jäämist ka pisut oma erialal praktiseerinud, otsustas ta just juuksurisalongis tööd leida. Küll aga mitte juuksuri, vaid müügikonsultandina.

«Inimene tuleb salongi, on oma juuste pärast hirmus õnnetu ja mina suudan talle leida just selle toote, mida ta vajab - mulle meeldib selline töö,» räägib ta õhinal. Nii ongi ta praegu ametis administraatori-müügikonsultandina Salon+ salongis.

Ehkki tööpäevast võtab klientide abistamine tervelt kolmteist tundi, jääb kolmel vabal päeval nädalas piisavalt aega ka enesele ja tütrele. Kui vähegi võimalik, läheb ta trenni, vahetevahel käib aga taasleitud sõpradega kinos või veedab mõnusa õhtu ööklubis.

Noor naine mõtleb tagasi üheksale aastale ja nendib, et käis selle aja jooksul ööklubis vaid kaks korda, sellestki viibis ühel korral peol vaid mõne tunni, olles klassi kokkutulekul kaine autojuhi eest.

Kuid kodukanastaatusest lahtirebimine polnud sel aastal tema ainus suur muutus. Lisaks oma kutsumuse leidmisele sai selgeks seegi, et üheksa aatat kestnud abielu on end ammendanud, novembris päädis see lahutusega.

«Siiani ei olnud mul ju mingeid majanduslikke probleeme, nüüd aga pidin täiesti nullist alustama,» rääkis Merle. Ta kolis üürikorterisse ja on seadnud eeloleva aasta suurimaks eesmärgiks oma kodu muretsemise.

Ometi näeb ta selgesti ka kodus veedetud üheksa aasta häid külgi - oli piisavalt aega tegelda tütrega, kes oli läinud aastal kooli minnes õpetaja sõnul teadmistelt kõigist klassikaaslastest peajagu üle.

«See aasta on tõesti olnud minu elus kõige pöördelisem,» tõdeb Merle Oks ja naerab, et temal on aastad justkui segi paisatud - kahekümneselt, mil olnuks aeg pidutseda ja elust rõõmu tunda, pühkis tema kodus tolmu, kolmekümneselt aga otsustas lõpuks elama hakata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2