Elektrivool läks teisipäeva õhtul Tartu kirjandusmajast ära kella poole seitsme paiku ning tuli tagasi kolmveerand tunni pärast, mistõttu jutud Betti Alveri (1906–1989) raamatu ümber käisid küünlaleegi valgusel. Sealsamas luges luuletusi Anu Lamp. Foto: Siim Kumpas

Pettumust valmistas elektri naasmine seetõttu, et vigasest kõrgepingeliinist sugenenud pimendus sobis raamatu «Betti Alver. Lisandusi tundmiseks» esitlemisse nagu koor kohvisse.

See juhtus niimoodi.

Erilises õhustikus

Suuresti varem avaldamata fotode ja tekstide kaunilt kujundatud trükise üks koostajaid ja toimetajaid Enn Lillemets tõstis pungil täis saali ees (parv huvilisi seisis isegi eesruumis) ühe eksemplari oma pea juurde.

Vaevalt oli ta jõudnud öelda, et nii elus kui ka selles raamatus ja raamatu ümbrispaberi kujunduses on helgust ja tumedust, kui saal mattus pimedusse.

Pärast üllatushüüatusi ja naerupahvakuid jätkus raamatu esitlemine hoopis erilises õhustikus.

Aastal 1991 alanud töö tulemusel ilmunud trükisesse mahtus koostaja ja toimetaja Kristi Metste sõnul Betti Alveri ulatuslikust pärandist Eesti Kultuuriloolises Arhiivis üsna väike, kuid oluline ja esinduslik osa.

«Materjalivalikul oli eesmärgiks tuua esile tema eluloo olulisi detaile, momente, inimesi, anda ülevaade tema elukäigust ja tuua esile tema elu inimlik, argine pool, aga lasta paista teda ka võibolla päris ootamatus valguses,» märkis Metste.

Muu hulgas on trükivärskes teoses ära toodud kõik teadaolevad intervjuud Betti Alveriga ning tema sõpradelt ja headelt tuttavatelt kogutud mälestused.

Mõndagi tundmatut

«Soovisime Enn Lillemetsaga, et Betti Alveri hääl otsekui kommenteeriks jutustatud sündmusi, ja vastupidi, et mälestused selgitaksid seda, millest Betti Alver kirjutab kirjades ja päevikutes,» selgitas Metste.

Pikaldases töös ilmnes koostajatele-toimetajatele mõndagi tundmatut. Lillemets peab kõige rabavamaks leiuks Paul Viidingu korraldamata fondist lagedale tulnud Betti Alveri tõlgitud Anna Ahmatova seni ilmumata kümmekonda luuletust.

«Ma teadsin tema enda jutu järgi, et need on tal kunagi tõlgitud, aga talle endale käsikirju ei jäänud,» lisas Lillemets. «Need olid tõlgitud sel ajal, kui Ahmatova oli sattunud löögi alla ja kui Heiti Talvik oli kinni pandud.»

Raamatus ilmnevad muu hulgas Betti Alveri ja tema abikaasa Heiti Talviku ning poetessi hilisema elukaaslase Mart Lepiku suhted. «Betti Alveri päevikutes tuleb hingelisi asju ette harva, kuid nagu ta ise selle sõnastas: Mart Lepikule on ta väga palju tänu võlgu, aga tema süda kuulub Heiti Talvikule,» ütles Lillemets.

Betti Alveri hääl

Lisaks kõigele muule hajutab äsja ilmunud raamat müüti Betti Alveri eraklikkusest. Paljude teiste külaliste hulgas võttis ta oma kodus aastal 1987 vastu ka tulevased näitlejad Maria Avdjuško ja Jaan Tätte.

Viimane salvestas Pirgu arenduskeskuse mälusektorile jutuajamise luuletajaga. Seetõttu oligi raamatuesitluse lõpus üllatusena võimalik kuulda Betti Alveri enda häält.

Arvamus

Ülo Vilimaa
koreograaf ja lavastaja

Tuttavaks sain temaga niimoodi, et mul tekkis kange soov teha tema luule õhtu. Tegime selle Vanemuise kontserdimajas, Milvi Koidu luges valiku luulet, mida tol ajal eriti ei avaldatud.

Teades küll, et Betti teatris ei käi, palusin, et ta ikkagi tuleks vaatama.

Ta muidugi keeldus väga viisakalt, aga ma palusin tal siis tulla niimoodi, et peale tema ei ole mitte ühtki inimest saalis.

Ja tegimegi kontrolletenduse, kus olid ainult valgustaja, Milvi Koidu, helitehnik ja Betti. Ta oli lokid pähe teinud ja kaasa võtnud vahetuskingad.

Ma viisin ta saali, ta valis endale koha viimasesse ritta, istus seal üksinda ja vaatas terve selle lavastuse ära. Ta jäi rohkem kui rahule.

Sealt sai alguse meie väga sügav sõprus.

Velaine Paabumets
müüja ja kaupluse juhataja

Ta ei olnud meie kaupluses kuigi sage külaline, aga kord nädalas või ka harvem ta ikkagi käis. Ta oli väga meeldiv poekülastaja.

Kui mina temaga tutvusin, olid mu lapsed väiksed ja tihtipeale oli niimoodi, et ma pidin nad lasteaiast töö juurde tooma ja sealt hiljem nendega koos koju minema.

Aga paaril korral oli Betti minu laste hoidja.

Ma viisin Betti kutse peale nad tema juurde, ta elas Koidula tänavas, meie kauplus oli seal lähedal Taara puiestee ja Jakobsoni tänava nurgal.

Lapsehoidjana oli ta suurepärane: ma lähen lastele järele, Betti on nendega koos põrandal, lapsed mängivad ja teevad nalja tema ümber.