Vahur Kalmre

Nagu arvata oligi, jõudis Andrus Ansipi ja Robert Närska parteilise mineviku meenutamine välja ka tänasesse poliitikasse. Eesti tasemel endised ja Tartu tasemel praegused koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Rahvaliit hakkasid omavahel sebima.

Rahvaliitlane Karel Rüütli haaras telefoni ja helistas reformierakondlasele Laine Jänesele (mis nüüd küll Tartus saab?), Jänes olla Rüütli sõnul mõni päev hiljem tagasi helistanud (nüüd enam teisiti ei saa, kui…). Rüütli väidab ajakirjandusele, et talle esitati signaal (Närska lahkugu Tartu volikogust), siis jälle, et ei esitatud midagi, siis jälle, et ikka esitati, aga uues telefonikõnes. Jänes räägib üht, koalitsioonikaaslane räägib tema kohta teist. Tagatipuks ütleb Närska, et teda on täiesti kummaline erakonna kaudu mõjutada, sest ta pole üldse Rahvaliidu liige.

Mida sellest sebimisest arvata?

Esiteks.

Sebijatest pole Eesti poliitikas puudus ning tüli kantakse Tallinnast hästi kiiresti ka kohtadele laiali.

Kui rahvaliitlane Rüütli juba jooksis avalikkuse ette oma tõega, et talle esitati Närska kohta signaal, siis oli naiivne hakata mängima Kaval-Antsu: aga ma ei ütle, kes mulle selle signaali andis, sest ma ei taha seda tüli tuua koalitsiooni igapäevatöösse. Tüli võiks ju olla, aga mitte liiga suur – näitas Rüütli oma eesmärki.

Ta torkab, kuid üritab siis teha kavalat nägu ja öelda: väga valusasti ju ei torganud, oleme Tartus sõbrad edasi. Tegelikult aga süüdistab Rüütli teist poolt otseselt telefoniõiguse kasutamises.

Selles pole muidugi midagi üllatavat, et Tartust ära suurde poliitikasse läinud parteilased jätkavad ka kohaliku poliitika tegemist ning et seda tehakse ka telefoni teel. Naiivne on mõelda, et see kunagi välja ei tule. Kui palju räägib õigust Rüütli, kui palju Jänes, on peaaegu võimatu hinnata, kuid kahe peale on need poliitikud üles keerutanud korraliku sebimise. Naiivne oleks samas ka mõelda, et nad on selles ainult kahekesi.

Teiseks.

Närska pole vist tänaseni aru saanud, kes ta Tartu linnavolikogus on ja keda ta esindab. Närska on volikogusse saanud tänu Rahvaliidule, kandideerides selle partei nimekirjas ja valitud kui selle partei esindaja (sel, et ta pole partei liige, ei ole siin mingit tähtsust). Kui Närska tahab volikogus olla väljaspool parteid, siis kandideerigu üksikkandidaadina ja vaadaku, kas pääseb volikogusse või mitte.

Tegelikult on Närska väljaütlemises ka omajagu ülbust oma partei suhtes. Parematel päevadel ehk valimistel sobib tal Rahvaliidu nimekirjas olla, kui aga teda seotakse selle parteiga probleemsetel aegadel, püüab Närska Rahvaliidust eemale jalutada.

Kolmandaks.

Kohalikus poliitikas määravad väga palju isiklikud suhted. On Tartus ennegi koalitsioonid lõhki läinud isiklike probleemide pinnalt, lähevad ilmselt ka tulevikus. Kohalikus poliitikas ei minda tavaliselt tülli mitte sellepärast, et parteidel on erinevad arusaamad maksusüsteemist või armee arengust või et kohe ei saada kokkuleppele teemal, kas Rüütli tänavale panna asfalt või hoopis kiviparkett. Tülli minnakse just isiklike suhete pärast.

Kui see tüli edasi vinduma jääb, ei ole palju lahendusvõimalusi. Reformierakond Tartus võimult ei lahku, vaevalt et ka Rahvaliit tahab koalitsioonist ühe mehe pärast ära minna. Seega… mõelge ise. Sebimist igatahes poliitikutel jätkub. Ja küll nad räägivad, kes kellele ja milleks helistas. Tõde tuleb välja, kuigi tasahilju.