Tiina vanavanemad Karl ja Emilie said oma kahekorruselise, nelja samba ja rõduga häärberi valmis 1939. aastal. Uus ruumikas kodu oli tööka ja eesrindliku talumajapidamise kroon. Selle ees laius avar lilleklumbiga muruväljak, majas endas oli lahedalt ruumi peres sirguvale neljale tütrele – Salmele, Lindale, Mariele ja Jutale. Mariest sai Tiina ema. Tol 1939. aastal aga õppis Marie majandust ja viibis Inglismaal. Koju naasis ta 1940. aastal. Aasta pärast küüditati Henno talu pererahvas Siberisse. Mahajäänud häärberile said seejärel osaks ajad, milliseid Karl ja Emilie oma kõige hirmsamates unedeski karta ei osanud. Tütred pudenesid ilma mööda laiali. Tiina räägib, et veel palju aastaid hiljem, kui ta ema Marie oli endale Tallinnas Nõmmel korteri soetanud, ei suutnud ta ühel päeval enam koduigatsusele vastu panna ja käis kodukohta Hennot piilumas. Peatus ümbruskonna majades ning hoidis hoolega saladuses, et on ise üks Henno talu lastest. Hirm uue küüditamise ees oli suur. Karl ja Emilie mälestustesse jäi Henno siiski niisama kaunina nagu sel pildil. Karli ja Emilie elupäevad lõppesid Siberis ning nad ei pidanud nägema käest kätte rännanud häärberi allakäiku. Tallinlanna ohkab väga raskelt, enne kui edasi räägib. «Ega ma väga täpselt teagi, mis selles majas kõik neil vahepealsetel aastakümnetel olnud on,» räägib ta. «Lasteaed, raamatukogu, ja siis need üleliidulise alluvusega Moskva geoloogid...» Henno häärberi lähiümbrus on praegu täis kuure, töölistemaju ja loomapidamishooneid. Omaaegsest heakorrast on aimata ringtee piirjooni. Talu häärberi akendest krabistab sisse vihm, uksed on paokil ja neljal sambal püsiv rõdu on kohe-kohe alla varisemas. Ükski Henno talu omaaegsete tarkade ja edukate tütarde lastest ei jõua häärberit selle endisaegsesse hiilgusesse tagasi tõsta. -------------------------------------------- Kolga häärberil vedas tegusa peremehega Tartu ärimees ostis endale Haaslava vallast Kolga häärberi kaks aastat tagasi. Märkas seda juhuslikult ühes kinnisvaraportaalis ja otsustas, et see on see, mida ta vajab. Miks? Uus peremees palub oma nime lehes mitte avaldada, aga tunnistab, et hindab kõrgelt kvaliteetset elukeskkonda ning on nõus sellesse panustama. Seejärel räägib kaheaastasest pojast, kes maja teises tiivas vanal laudpõrandal süvenenult mängib, ning vastus ongi käes. Kuigi majas on renoveerimistööd pooleli, on peremees naise, poja ja tiibeti mastifiga juba sinna sisse kolinud. Pärast sedavõrd ilusa ja vabalt hingata lubava koha nägemist ei taha keegi neist enam igast küljest pitsitava linnakeskkonna peale mõeldagi. Häärberi õue piiravad põlised tammed. Piduliku sissepääsu ees on kaks vana elupuud. Maakiviseintega võimsad kõrvalhooned – endine ait, tall ja loomalaut – annavad tunnistust omaaegsete peremeeste, isa Karel ja poeg Oskar-Eduard Põdersoni laiast haardest ja ambitsioonikusest. Häärberi kõige tähelepanuväärsem osa on kolmnurkse viiluga klassitsistlikele puust sammastele toetuv ning kaarjalt laieneva trepiga tuulekoda. Maja all on kaks keldrit, üks tavaline, teine ilmsesti veinikelder. Hoone lõunapoolses küljes on klaasist veranda – see lahutamatu häärberite tõutunnus.
«Kui mina Kolga ostsin, paiknes siin viis sotsiaalkorterit,» kirjeldab mees hilismineviku häärberit. «Õu oli kuure täis. Ma olen siit oma 1000 ruutmeetrit lobudikke kokku lükanud. Aga selles majas on olnud ka kohaliku majandi kontor ja raamatukogu.» Kolga praegune omanik ütleb, et ta remondib häärberit kiirustamata. Ootab, et maja ise talle vihjeid annaks, mida ja kuidas teha tuleks. Maja vundament võib olla pärit 1870. aastaist. Siis on Karel Põderson ostnud selle koha Kriimani mõisalt välja. Praeguse näoga uhke elumaja ehitas 1930. aastail aga Kolgale Karel Põdersoni poeg Oskar-Eduard. Nii võib lugeda ajalooürikutest. Kolga oli ümbruskonnas üks eesrindlikemaid talumajapidamisi. Pool praegust Roiu alevit on endise Kolga talu maadel. Oskar-Eduard Põderson arreteeriti 1941. aasta mais ja ta suri 1942. aastal vangilaagris. Uus noor pererahvas tahab Kolga häärberi Põdersonide vääriliselt üles ehitada ja korras hoida. (TPM) Eerika ehk Tõnissoni villa Eerika talu üks esimesi omanikke on Andres Janosson, kes ostis selle 1889. aastal ja müüs 1905. aastal Jaan Tõnissonile. Sealtmaalt alates on Eerikal ja selle lähinaabruses toimetanud kolm Tõnissoni, lisaks Jaanile tema vennad Jüri ja Hans. 1500 õunapuu ja 500 muu viljapuuga Eerika aiandustalu pidas korras peamiselt Jüri Tõnisson, kes oli varem olnud aednik Tsarskoje Selos ja Peterburis. 1937. aastal kinkis Jaan Tõnisson osa temale kuuluva talu maad ja sellel asuva villa tüüpi hoone oma vennale Jürile. Praegugi end imetleda lubav villa on ehitatud 1926. aastal. Nii on kinnitanud Jüri Tõnissoni 1920. aastal sündinud poeg Viktor, kes elab Kanadas. Juugendlikul majal on väga esinduslik ebasümmeetriline peafassaad. Klassitsistliku portaali stiilne luksuslik peauks on muinsuskaitse all. Pärast sõda on majas asunud kopsukliinik. 1970. aastate keskpaigast alates kuulub hoone Eesti Maaülikoolile. Praegu on seal põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitseosakond. Ruume rendivad osaühing Eerika Farm, Tartu aianduse ja mesinduse selts ning kunstnik Margus Rump. Tänu headele kasutajatele ja järjepidevale hoolele on villa keskmiselt heas korras. (TPM) -------------------------------------------- Arvamus Heiki Pärdi, Etnoloog ja häärberite uurija: Häärber tähendab uhket taluelamut, mille ehitamisel võeti eeskuju mõisast ja linnast. Kõige esimesed häärberid on ehitatud 19. sajandi keskel Eesti rahvusliku kapitalismi sünnikohas Mulgimaal – mulk oli oma linakasvatusega rikkaks saanud. Väliselt sarnanes häärber tolleaegse vallamaja, pastoraadi või lihtsamat tüüpi mõisa peamajaga. Erinevalt vanast mitmeotstarbelisest talumajast oli häärber puhtalt elumaja. Suuruse tõttu oli sel kaks korstnat ning sissekäiku. Häärberi tõutunnused on kahhelahjud, laemaalingud, saal, klaasveranda vaatega aeda ning majas asuv käimla ja vannituba. Häärberite saatus on sarnane mõisate omaga. Pererahvas küüditati või oli sunnitud põgenema. Häärbereis seadsid end sisse majandite kontorid, poed ja laod või said neist rändtööliste elamud. Ainuüksi Tartumaal on üle poolesaja häärberi, mis on kui tunnismärgid ühest huvitavast ajajärgust meie ajaloos.
|
