Linnamiljöö väärib enam tähelepanu

Miljööväärtuslikku keskkonda tuleb igal juhul rohkem kaitsta, eriti selliseid linnaosasid nagu Karlova, Supilinn ja Raadi. Linn ehitab läbimõtlematult vanade ja nõukogude ajal ehitatud hoonete vahele, ilma et need keskkonda sobituksid.

Kalda tee punaste majade rivi vahele on ehitatud ilusa arhitektuurilise lahendusega maja, mis mõjub nagu üksik hall kaunitar.

On ka ilusat. Kolm kõrghoonet Kalda teel Emajõe ääres moodustavad ilusa ansambli – seisavad nagu kolm õde. Ka Emajõe ärikeskus sobiks hästi linnapilti, kui see lehmalauta meenutav bussijaam miljööd ära ei rikuks.

Nõukogude ajal osati viie- ja üheksakorruselisi maju paremini kokku sobitada, nii et üks ei sega teist. Arvan, et Emajõe äärde ei peaks enam rohkem kõrghooneid-soliste ehitama, need sobiksid paremini linna äärde.

Postimees-online’is oli üks lühike ja lihtne arvamus: renoveerige vanad majad või ehitage samasugused asemele. See võiks olla ka linnavalitsuse juhtmõte. Rein Kilk teeb vanu maju renoveerides kogu linnale suure teene – ka teised kinnisvarategelased võiksid temast eeskuju võtta.

Milvi Kivioja

Häbi inimeste pärast

Nagu teame, sobib ameeriklaste halloween hästi õudusfilmide taustaks – süütu kollitamise varjus tehaks jõledaid tegusid. Võimalik, et see janditamine ongi naljakas, kuigi pisut veider on mängida hirmuga, seda enam, et hirm ja jõledad teod on olemas päris eluski.

Eilse Postimehe lugu metsas puu külge seotud noorest koerast on üks selliseid, millele ei saa hirmuvärinata ja piinava häbitundeta mõelda. Kujutlege inimestesse sõbralikult suhtunud noort koera tormis, külmas, näljas ja janus surma ootamas! Mida küll võis ta nende päevade jooksul oma koerapeaga mõelda? Meist, inimestest?

Ütlete, et koer ei mõtle? Võibolla, aga tundma pidi ta ometi. Eriti ränk on kahtlus, et see elamus ei kustu tas kunagi. Ei peaks ka kustuma häbi, mida praegu tunneme – kas on meil lootust saada paremaks?

S. Rastas