| Pärast Annelinna kunstmuruväljakul rassimist suundusin väravasse ja märkasin, et aia taga (Annelinna staadioni ümbritseb kõrge võrkaed) istub vanem meesterahvas, kes räägib juttu värava taga ringi jooksnud lastega – kahe tüdruku (ehk viie- ja kuueaastane) ja ühe poisiga (umbes seitsmene). Mehe välimus polnud just esinduslik ja arvasin, et veidi napsitanud tüüp puhkab koduteel jalga. Mingil hetkel ütles mees aga umbes nii: «Kui mul oleks sellised tüdrukud nagu teie, siis ma teeksin nende nimel kõike.» Ma ei teagi, miks see lause mu tähelepanu köitis, kuid edasi jälgisin toimuvat tähelepanelikumalt. Igatahes tegid tüdrukud võimlemisharjutusi ja pärast iga etteastet pildus mees neile komplimente. Umbes kahekümne minuti möödudes kutsus ta lapsi enda juurde ja sirutas nende poole kommipaki. Tüdrukud kahtlesid, kuid poiss võttis paki vastu. Siis otsustasin sekkuda. Käskisin poisil kommid kohe tagasi anda, mida ta ehmunult ka tegi, ja selgitasin tüdrukutele, et selliseid asju ei tohi kunagi vastu võtta. Samuti soovitasin neil kolmekesi koos koju minna ja vajadusel mõni vanem inimene appi kutsuda. Veel ütlesin, et kingitusi pakkuvad võõrad võivad olla väga ohtlikud. Pärast laste lahkumist jäi mees edasi istuma. Vahepeal pobises midagi, võibolla sõimas mind, kuid lastele ta igatahes ei järgnenud. Kuigi tüdrukud ja poiss olid lahkunud, ei saanud ma rahu. Ma ei suutnud otsustada, kas peaksin juhtunust kedagi teavitama. Pidanuks ehk siiski politseisse helistama või mehe juba varem aia juurest eemale ajama. Samuti tekitas hämmastust mehe jultumus: temast paarikümne meetri kaugusel staadionil oli ju 22 täisealist mehepoega, kellel on endal õed-vennad ja mõnel ka tütred-pojad. Kas ta tõesti ei kartnud sõna otseses mõttes vastu hambaid saada? Tahaksin siiski loota, et käitusin õigesti. Kuid veelgi enam loodan, et need lapsed oskavad tulevikus kahtlasi olukordi vältida. Tartut nimetatakse küll lastesõbralikuks ja vahvaks linnaks, kuid ei tasu unustada, et ohud on siingi. Just sellised ohud, mida tavaliselt ei märgata ega osata karta. Esmaspäevane SL Õhtuleht kirjutas, et Põhja ringkonnaprokuratuuri andmeil on ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal alates 2004. aastast laste ahistamise tõttu kohtu alla antud 30 meest ja üks naine. Ohvriks on langenud 28 tüdrukut ja 52 poissi. Lõuna-Eestis langes eelmisel aastal pervertide ohvriks 32 last, neist 21 olid alla 14-aastased. Tänavuse aasta juuni seisuga on kannatada saanud 25 noort, neist 17 on alla 14-aastased. Selline on kuiv statistika, selle taga peituvate õuduste peale on parem mitte mõelda. Võin õnnelik olla, et minu lapsepõlv möödus kenasti – korra rööviti minult kilekott ja sellega on ohtlike olukordade loetelu lõppenud. Kõigil aga niimoodi ei vea. Targutada on hea, kuid ma ei julge küll väita, et nende laste asemel olles pannuksin ma komme pakkunud mehe juurest kiiresti putku või pöördunuksin abi saamiseks mõne täiskasvanu poole. Eriti sellise mehe juurest, kes on sind pool tundi järjest kiitnud ja tundub väga sõbralik. Ma usun, et nendelegi lastele on kommionudest ja pahadest räägitud, kuid ilmselt võiks lastele sagedamini võimalikke ohte meenutada, et nad ei peaks kogema väga karme õppetunde. Kui pühapäeva õhtul väljakult lahkusime, istus mees endisel kohal. Kümmekonna meetri kaugusel mängisid poisikesed palli. |
