Levinud on suhtumine, et võrreldes pealinnaga pole maakohtades võimalik elada täisväärtuslikku elu. Nii seisavad paljud maakonnad silmitsi töö ja töötajate puudusega ning perede vähesusega. Sellises olukorras on selge, et regionaalpoliitika peamiseks eesmärgiks saab olla Eesti tasakaalustatud areng. Muutused ühiskonnas ei sünni aga üleöö. Tugev maakond Viimased kolm aastat on regionaalarengu kavandamisel olnud eesmärk tugeva maakonna loomine, sest tasakaalustatud arengu eeldus on tugev maakond. Tugeva maakonna aluseks on maakondlik koostöö ja haldussuutlikud omavalitsused. Maakonnad peavad saama oma piirkondade arengu eest tegelikult vastutada. Praegu kehtiva halduskorralduse suurim oht on elanikukauged otsused. Erinevad ministeeriumid töötavad välja kohalikku elu mõjutavaid poliitikaid, samas ei arvestata tervikpildiga omavalitsuste vajadustest kogu Eesti ulatuses. Ühtlane areng eeldab aga regionaalpoliitiliste eesmärkide arvestamist. Omavalitsuste ja maavalitsuste rolli suurendamiseks ning neile enama otsustusõiguse andmiseks, samuti erinevate institutsioonide koostöö toetamiseks on siseministeeriumis välja töötatud regionaalse arengu suunamise seaduse eelnõu. Seadusega on kavas muuta maavalitsuste rolli tõhusamaks ning kehtestada maakondlikud arengustrateegiad, mis on kooskõlas valdade ja linnade nägemusega oma piirkonna arengust. Samuti näeb seadus ette koostada tegevuskavad, mis saavad aluseks regionaalarengut edendavate tegevuste rahastamisele. Tegevuskavas peaksid kajastuma omavalitsuste vajadused avalike teenuste osutamisel ning need oleksid aluseks riigile kohalikku mõju omavate investeeringute tegemisel. Kahtlemata ei ole võimalik tugevdada maakondlikku tasandit ainult seadusele tuginedes. Oluline on ka riigi toetus omavalitsuste eelarvele. Riigi ja kohalike omavalitsuste eelarveläbirääkimiste tulemusel on viimaste aastatega riigipoolne toetus samm-sammult suurenenud. Järgmisel aastal kasvab omavalitsuste tulubaas 25,9 protsenti ehk 17 miljardilt kroonilt 19,8 miljardile kroonile, mis on läbi aegade suurim kohalike omavalitsuste eelarve kasv. Samuti on tulevikus valdade ja linnade arenguks võimalus kasutada mitu korda enam nii riigiraha kui ka välisabi. Regionaalvaldkonna eelarve rahast läheb järgmisel aastal 81,5 miljonit krooni sisemaiste regionaalarengu programmide toetuseks, kasv võrreldes 2006. aastaga on 50 miljonit krooni. Välisabi kasv järgmisel aastal on 428 miljonit krooni ja järgmise seitsme aasta jooksul on regionaalministri valitsemisalas välisabi raha võimalik kasutada 5,8 miljardi krooni ulatuses. Arenguperspektiiv Eesti ühtlasemaks arenguks on tugev alus loodud. Samas saab riik veel palju ära teha. Kohalikku arengut mõjutavad otsused peavad sündima võimalikult laial ja pädeval pinnal. Minu ettepanek on läbi viia regionaalhalduse reform, mille tulemusel moodustuks maakonnas uus regionaalne omavalitsustasand. Reform tähendaks sisuliselt omavalitsusliidu idee edasiarendamist maakondlikuks esindusorganiks, kuhu kuuluksid omavalitsuste volikogude esindajad. Maakondlik esinduskogu lähtuks oma tegevuses maakonna vajadustest ja arengueeldustest, tema ülesanne oleks vastutada ühe omavalitsuse piire ületavate ülesannete täitmise ja kvaliteetse avaliku teenuse pakkumise eest. Esinduskogu ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid kaetaks riigieelarvest. Regionaalhalduse reformi elluviimisega muutub ka maavanema valimise kord. Kui praegu kinnitab maavanema ametisse valitsus, siis uue omavalitsustasandi loomise korral valib maavanema maakondlik esindusorgan. Maavalitsus jääb aga siseministeeriumi struktuuriüksuseks, mille eesmärk on riigi delegeeritud ülesannete täitmine ja järelevalve teostamine. Regionaalne omavalitsustasand, seadusega üleantud funktsioonide ja vajalike vahenditega riigieelarvest, suurendaks omavalitsuste ja maakondade rolli ja aitaks oluliselt kaasa kogu Eesti terviklikule arengule. Samal teemal: «Garri Raagmaa: maakondade areng toppab halduse taga», TPM, 20.10. |
