Madise rabast korjatud pohladest moos läheb kiiresti käärima ja jõhvikasööja kõht valutab järjest seitse nädalat. Paljusid, kes prisket marjasaaki noolimas käinud, on nähtud naasmas hallide juustega. Mõned aga polegi tagasi tulnud.

Jõgeva ümbruse kihelkonnad tunnevad mitmeid jutte inimkätega loodud ehitiste maasse vajumisest. Ilmselt kurioosseim neist on Äksi endise kiriku kadumise lugu. Kirik lebavat Saadjärve põhjas. Pühakoja järveminek sündinud, arvatavasti suure kolina ja mürinaga, kui seitse venda korraga kirikusse läinud.

Roela kandis istunud pikast päevateest väsinud mees jaanilaupäeva õhtul linnamäe metsa maha ja jäänud sambla sülle tukkuma. Äkki ilmunud kusagilt väike must mehike ja kutsunud oma maa-alust linna vaatama.

Linna väraval seisnud kiri Kukelinn, kuid seal ei paistnud ühtki hingelist. Koos külalisega keele imeheast õllest pehmeks joonud, pajatanud võõrustaja, et on Peipsi sorts. Kukelinna lasknud ta maapõhja kättemaksuks, sest linnavanem keeldunud talle naiseks andmast oma ilusat tütart Ainot.

«Kas see linn kunagi ka maa peale tagasi kerkib?» pärinud teekäija. «Seda saab teada järgmine mees, kes julgeb jaaniõhtul linnamäel magada,» vastanud sorts.

Kui teekäija unest virgunud, olnud tema kõrval maas õllekapp, tilgake õlutki veel põhjas. Muidu julge mees põgenenud tagasi vaatamata.

Kalana küla juures olla linnamäe all rohkelt kunagise jõuka rahva elamuid. Punnispõsine linnarahvas läinud aga hirmus upsakaks ega lasknud lõpuks talumehi linnaväravast sissegi – neil olla vänge sõnnikuhais küljes.

Kohe värava juures pidid talumehed oma põllusaadused ja kariloomad ülesostjaile loovutama, aga linnaväravaist kaugemale ei saanud. Kõik see vihastanud maaema ning ühel piksesel pimedal augustipäeval avanud ta oma põue ning tõmmanud ennasttäis linna enda rüppe.

Linnaga koos vajunud maa alla ka suur rahakelder, mida maaema vaimud valvama pannud. Vahel pimedal augustiõhtul nähtud linnamäe juures rahatuld, aga pole kuulda, et keegi oleks varandusest midagi kätte saanud.

Pahad ja kurjad inimesed elanud ka teisel pool Tartut, praeguse Mäksa valla maal Lingutusmäena tuntud linnamäel. Karistuseks vajunud seegi linn koos elanikega maa alla. Et linnaelanikke mitte häirida, ei tohtivat seda paika põllumaaks pruukida. Keelu rikkumise korral kostvat mäe seest kume hääl: «Ära aja puru silma!»

Pikknurme kandi inimesed, nii Umbusist, Ruupalt kui Kunila külast, läinud aga ennevanasti oma jultumuses nii kaugele, et vilistanud ühekorraga nii mõisniku töistele kui Kursi pastori moraalsetele käskudele. Karistuse kartuses põgenesid paganad elama rappa.

Papi pandud needuse tõttu vajunud aga rabarahva väikesepoolsed elamud ööl vastu seitsmemagajapäeva koos emade, isade ja lastega hääletult pehmesse turbasse. Ühest vähem vajunud majast on tänaseni näha katus.

Elumaja või kuur

Umbusi rabas turvast kaevandava firma juhataja väidab küll tegu olevat eestiaegsete turbakuuridega, mida ümbruskonna talumehed kasutanud turbapätside vahelaona. Neil ehitistel polevat kunagi seinu olnudki, rajatud teised taladest alates otse maa peale.

Mine tea, äkki ongi mehel õigus, sest sookailudega kaetud metsaalune majavarede ümber on kahtlaselt lohklik ja mühklik, justkui oleks seda kunagi kõvasti kaevatud.