Aegviidu põhikooli õpetaja Reet Bammeri kodu ei saa ka kõige tagasihoidlikum inimene nimetada tavaliseks. Kolmetoaline korter sisaldab endas sellises koguses troopilisi lemmikloomi, et selle võiks liialdamata ristida minizooks.

Samal teemal: Võõrapäraste loomadega on juhtunud nii mõndagi

Läbipaistvate klaasseinte taga nilpsavad keeli mürgised või kägistavad maod: valgehuul-odapea ning meetripikkused kuningboa ja Austraalia vaibapüüton.

Tänu euroliidule

Omaette väikestes terraariumites sahistavad veel mürgine tuhatjalgne, skorpion, Mehhiko punapõlv-tarantel ja pirakad Madagaskari prussakad.

Bammer pole kaugeltki ainus omataoline loomasõber. Pärast euroliitu astumist, mis kergendas oluliselt kõikvõimalike elukate üle piiri Eestisse toomist, on eksootiliste loomade hulk Maarjamaal hüppeliselt kasvanud.

Mürkmadusid siiski Eesti kodudes väga tihti ei leia. Tallinnas on vaid kaks meest, kes eluohtlike lemmikute ees risti ette pole löönud. Üks neist on Janek Laaneväli, kelle kahetoalises korteris on kodu leidnud tosin madu, kümme neist mürgised.

Kuna siinsed tarantlite, madude ja sisalike pidajad suhtlevad omavahel sageli, vahetades nii loomi kui kogemusi, on kaudselt teada ka selliste inimeste arv Eestis. Laanevälja sõnul peaks roomajaid ja ämblikke leiduma keskeltläbi viiesajas kodus, leeguane ja muid sisalikke ehk kuni pooleteistsajas peres. Mürgiseid madusid peab lemmikutena üle Eesti Laanevälja teada vaid kuus peret.

Üks raskemaid ülesandeid eksootiliste ja mürgiste loomade kojutoomisel on sageli ülejäänud pereliikmete nõussesaamine. «Kui esimese mao võtsin, lubas mu mees keldrisse kolida,» naerab Reet Bammer. «Nüüd küsib vaid, kui suur ja millist soojendust vaja, ning läheb uut terraariumit ehitama.»

Bammerite pere viie- ja kümneaastased poisid on tavatute lemmikutega sedavõrd harjunud, et mängivad pisikesi draakoneid meenutavate sisalikega nagu koertega.

«Leeguanid ongi targad nagu koerad,» märgib Bammer. «Valivad ühe inimese välja, kellele kuuletuvad, ja tulevad nimepidi kutsudes kohale.» Taimetoitlastena söövad need sisalikud peamiselt porgandit ja kapsast, suvel on nende absoluutseks lemmiktoiduks võilill.

Gekode toiduga on pisut keerulisem, sest nemad armastavad kilke ja prussakaid. Õnneks on zookauplustes juba mõnda aega müügil spetsiaalsed konservid, mistõttu ahju taga kilke kasvatada siiski vaja pole.

Täpselt viis kraadi sooja

Roomajate pidaja kodune külmkapp paneks ilmselt nii mõnegi inimese võpatama. Lisaks külmutatud roti- ja hiirelaipadele võib sealt leida isegi elusaid madusid.

Janek Laanevälja kaks Horvaatiast pärit nokisrästiku poega kolivadki varsti kolmeks kuuks külmikusse talvituma, sest neile tuleb võimaldada loodusliku elukoha laadsed tingimused. «Viis soojakraadi on täpselt see, mida vaja,» märgib Laaneväli.

Toitu saab madudele zookauplustest, mis müüvad juba mõnda aega sisseostetud külmutatud närilisi. Kodus tuleb need vaid keeva vette torgata ja üles soojendada, sest mao jaoks pole niivõrd oluline saagi elusolek kui terraariumitemperatuurist kõrgem temperatuur.

«Üheks põhjuseks, miks ma omal ajal madusid ja sisalikke pidama hakkasin, on see, et nad on laisa inimese loomad,» märgib Bammer. «Nad ei võta palju ruumi, söövad harva ja koristada on nende järelt vaja sama harva.» Noor madu toitub korra nädalas, täiskasvanud roomaja aga vaid korra kuus.

Ainus erikohtlemine, mida üks roomaja vajab, on tema niisutamine, nendib Laaneväli. Tavalise pihustiga tuleb maod lihtsalt aeg-ajalt üle käia. Mõni liik vajab seda kord päevas, mõni kord nädalas või veelgi harvem.

Kuigi paljud loomasõbrad eelistavad tuua loomi piiri tagant, laiendavad ka Tallinna zookauplused valikut pidevalt, et inimeste soovidega kaasas käia.

Nagu puuoks

Nii näiteks oli eile Lauteri lemmikloomakeskuses müügil mitut liiki hiiglaslikke raagritsikaid, kelle välimus meenutab puuoksa või lehte. Kauplusesse jõuavad sellised elukad Tallinna loomaaiast.

Poe müüja-konsultandi Maia Timofejeva sõnul toituvad nad vaid vaarikalehtedest, mistõttu tuleb sellise loomakese soovijal suvel külmikusse talveperioodiks paras ports lehti valmis kitkuda.

Kuigi 10–15-sentimeetrised elukad maksavad vaid 75 krooni, tuleb suurem kulutus teha nende terraarpiumile, sest loomakesed vajavad oma aastapikkuseks eluks niiskust ja soojust.

Gekod, iguaanid ja maodki pole zookauplustes juba ammu enam haruldaseks müügiartikliks. Enamasti tuleb neid aga poes ette tellida ja soovile tullakse vastu, märkis Endla tänaval asuva loomapoe Laguun juhataja Igor Grebenjuk. Mürgistest elukatest kükitas eile kaupluses kolm musta, kuue-seitsme sentimeetri pikkust pirakat skorpioni.

Lauteri lemmikloomakeskuses oli end iminappadega klaasi külge kleepinud ka üks 15-sentimeetrine rõõmsavärviline täpiline geko, kes tülitamise peale oma tulipunase suu pärani ajas ja valje haukuvaid häälitsusi kuuldavale tõi. «Ta hammustab päris valusalt,» märkis müüja Erika Põldsar. Pahura geko hinnaks oli poes 690 krooni.