Ainelise rikkuse ümberjagamisel on läbi ajaloo olnud mitmesuguseid vorme, mis on toiminud ilma ühiskonna või riigi regulatsioonita. Heategevusfondide kõrval on üheks selliseks kunstimetseenlus.Tõenäoliselt on meil raske ette kujutada itaalia renessansikunsti ilma Mediciteta. Jakob Burckhardt kirjutab sellega seoses «Itaalia renessansikultuuris» uusaegsest suursugususest, mispuhul rikkus sai ühiskondliku väärtuse mõõdupuuks, kuivõrd see võimaldas pühendada elu haridusele ja kaunitele kunstidele. Eesti kunstiilmas alates muusikast ja kujutavast kunstist ning lõpetades teatri ja kirjandusega võib ju kvantiteedi poole pealt tõesti rääkida 1920.–30. aastate renessansist, aga renessansile omane kogutud ainelise rikkuse «suursugune» rakendus annab veel oodata. Meie investeerime esialgu aktsiatesse, kinnisvarasse või luksusautodesse. Siiski on harvu, kuid seda enam eeskujuväärivaid näiteid. Jaan Manitski Viinistu kunstiimpeeriumist on olnud küll näituste, küll teatriga seoses juba juttu. Pisut enam kui aasta tagasi tutvustati mulle Hansapanga endist IT-juhti Tõnis Sildmäed, kes oli otsustanud oma erakogu aarded laiemale publikule nähtavaks teha. Näitus «Pärleid ühest erakogust» saigi galeriis RIOS teoks. Sildmäe ise tahtis hoida võimalikult madalat profiili. Kui küsisin motiivide kohta, siis vastas mees, et kunsti koguma ajendas teda «emotsioonide kogumine ja kvaliteedi otsimine». Sildmäe kahtlemata paksu rahakotti eeldaval kogumiskirel on üks lisamõõde, mida kunstiteadlaste ringkonnaski hinnata osatakse: ta püüab Eestisse tagasi osta teoseid, mis siit kunagi kaasa võetud või välismaale müüdud, ja ta on keskendanud oma ostuhuvi museoloogiliselt perifeeriasse jäänud baltisaksa kunstile. Homsest saabki taas RIOSes piielda ühe erakogu varakambri näiteid, baltisaksa maalikunsti pärleid, mida Mai Levin näituse saatesõnas on nimetanud «eesti rahvusliku kunsti loomulikuks toitepinnaseks». Tõnis Sildmäe on kunstikollektsionäär ja tema rikkuse jagamine seisnebki selles, et vaatajatena saame osa tema valikutest ja emotsioonidest. Ent siit võiksime ju edasigi mõelda. Näiteks seda, kuidas meil tekivad miljonärid ja miljardärid, kes «parteide rahapumpade» asemel ostavad kokku kunsti- ja raamatukogusid ning kingivad neid edasi koolidele, maakonnakeskustele, kuidas nad sponsoreerivad Eesti Rahvusmeeskoori, ERSOt või linnaorkestreid. See on tõesti rikkus, mille poole Eestis tasuks püüelda. |
