Viis aastat on justiitsministeeriumis kirjutatud korrakaitseseaduse eelnõu. Paar projekti on ebaõnnestunud täielikult, jõudmata isegi avalikkuse ette. Valitsusliidu kokkuleppest tulenevalt on 2005. aasta suvest alates olnud see eelnõu meile selge prioriteet.

Tänaseks on seaduseelnõu projekt läbinud ametliku kooskõlastusringi. Sellele on esitatud väga mõistlikke ja sisulisi muudatusettepanekuid. On kulutatud päevi ja tunde vaidlusteks. Seda nii ministrite kui ka kõrgete ametnike osavõtul. Need vaidlused on olnud edasiviivad ja võin kinnitada, et põhiküsimustes on leitud ametkondade vahel üksmeel.

Miks seda seadust vaja on?

Korra tagamine ühiskonnas on üks avaliku võimu peamisi ülesandeid. Vabas ja demokraatlikus riigis lähtutakse kodanikuõiguste ja vabaduste ülimuslikkusest. See tähendab, et avalik võim võib kasutada inimeste suhtes jõudu ja sundi üksnes seaduses kirja pandud juhtudel ja korras.

Seadusandjat, riigikogu, takistab avalikule võimule liigset võimu andmast põhiseadus, mis on vastu võetud rahvahääletusel. Omavoli, nii institutsionaalne kui konkreetsest ametnikust lähtuv, peab olema välistatud.

Inimõiguste ja vabaduste teema on pärast 11. septembri 2001.aasta sündmusi olnud globaalse diskussiooni objektiks. Piir, millest algab riigivõimu õigus sekkuda inimese vabasse toimetamisse, on maailmas nihkunud riigi kasuks.

Nüüdisaegne lääne kultuuriruumi õigusteooria on üheselt omaks võtnud proportsionaalsuse printsiibi – iga avaliku võimu poolt kasutatav meede peab olema proportsionaalne eesmärgiga, mille nimel seda meedet tahetakse kasutada. Lihtsamalt – moosivarga jälitamine miinipildujate ja soomusmasinatega tunduks jabur igale inimesele.

Aga sama moosivarga jälitamine politseioperatsiooniga, mis sulgeb kesklinnas liikluse, enam mõnele korraideoloogile jabur ei tundugi.

Printsiibid selgeks

Eestis, mis Samuel Huntingtoni teooria järgi kuulub eri tsivilisatsioonide piirialale, on erinevad arvamused korrakaitseideoloogiast paratamatud. Nii nagu meil tuleb lähiajal valida oma kultuuriline kuuluvus ühte või teise tsivilisatsiooni laiemalt, tuleb ka selgeks vaielda printsiibid, millest peab lähtuma avalik võim avaliku korra kaitsmisel.

Praegu on avaliku võimu õigused ja võimalused avalikku korda kaitsta pilla-palla laiali kümnetes seadustes ja alamates õigusaktides. Sageli on need seadused vastuolulised ja nii mõnigi neist suisa vastuolus põhiseadusega. Ebaselge on erafirmade, omavalitsuste ja kodanikeühenduste roll turvalisuse tagamisel.

Segane on, kes siis ikkagi tegeleb süütegude ennetamisega. Avalikkuses on enim räägitud avalike üritustega seonduvast, alkoholi pruukimisest avalikus ruumis ja politsei kohustustest ühiskonna ees.

Eesti on olnud oma õiguskeskkonna kujundamisel väga edukas. Alustanud 1991. aastal samahästi kui nullist, oleme jõustanud toimiva eraõiguse. Meie võlaõigust, mille üle ju ka tuliselt vaieldi, peetakse Euroopa üheks tänapäevasemaks. Ilma toimiva äriõiguseta poleks võimalik praegune üle kümneprotsendiline majanduskasv. Ka karistusõiguse reform on olnud edukas, seda tõestab praegune kuritegevuse vähenemistendents.

Mida aga pole, on uuele ajastule vastav pärimisõigus, perekonnaõigus ja korrakaitseõigus. Kõigi nende kolme puhul on täheldatav eespool kirjeldatud tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Asi pole mitte niivõrd meie võimekuses kirjutada juriidilisi tekste, vaid võimatuses langetada poliitilisi otsuseid, mis oleksid kooskõlas 1990ndate aastate esimese poole olemusliku otsusega minna üle Mandri-Euroopa õigusperekonna õigussüsteemile. Õigussüsteem peab aga olema tervik. Nii nagu ei saa piirkonniti kehtestada vasakpoolset liiklust, ei saa ka toimiva riigi õigussüsteem koosneda eri õigusperekondade elementidest.

See, et Eestis on võrdne eluõigus nii luterlusel, õigeusul kui katoliiklusel, ei tähenda, et me oma õigussüsteemis saaksime kasutada printsiipe ladina, Vene, Skandinaavia ja Saksa õigusest läbisegi.

Avalik koht

Avalik koht on määratlemata isikute ringile selgesõnaliselt või vaikimisi kasutamiseks antud maa-ala, ehitis või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on avalikuks kohaks riigimets (mitte ainult linnapark), järved ja merekallas (mitte ainult ametlik supelrand), teed ja tänavad (mitte ainult Raekoja plats ja bussipeatused), kaubamajad, bussid jne.

Avalikuks kohaks võib olla ka eraterritoorium, kui see on antud määramata isikute ringile kasutada. Ei kaubamaja ega buss, taksost rääkimata, ei kuulu Eesti Vabariigis riigile, vaid eraomanikule, kuid vaatamata sellele kehtivad neis riigi poolt seadusega kehtestatud käitumispiirangud ja riigil lasub kohustus ka seal korrarikkumisi tõkestada ja süüdlasi karistada.

Me oleme seisukohal, et avalikus kohas ei tohi käituda teisi isikuid häirival moel ega takistada teistel isikutel selle koha kasutamist selleks, milleks ta on loodud. Buss on loodud selleks, et igaühel, kes on ostnud pileti, oleks võimalik sellega liikuda punktist A punkti B, mitte selleks, et korraldada seal ühislaulmisi või avalikke koosolekuid.

> Loe edasi