Viis aastat on justiitsministeeriumis kirjutatud korrakaitseseaduse eelnõu. Paar projekti on ebaõnnestunud täielikult, jõudmata isegi avalikkuse ette. Valitsusliidu kokkuleppest tulenevalt on 2005. aasta suvest alates olnud see eelnõu meile selge prioriteet.

Tänaseks on seaduseelnõu projekt läbinud ametliku kooskõlastusringi. Sellele on esitatud väga mõistlikke ja sisulisi muudatusettepanekuid. On kulutatud päevi ja tunde vaidlusteks. Seda nii ministrite kui ka kõrgete ametnike osavõtul. Need vaidlused on olnud edasiviivad ja võin kinnitada, et põhiküsimustes on leitud ametkondade vahel üksmeel.

Miks seda seadust vaja on?

Korra tagamine ühiskonnas on üks avaliku võimu peamisi ülesandeid. Vabas ja demokraatlikus riigis lähtutakse kodanikuõiguste ja vabaduste ülimuslikkusest. See tähendab, et avalik võim võib kasutada inimeste suhtes jõudu ja sundi üksnes seaduses kirja pandud juhtudel ja korras.

Seadusandjat, riigikogu, takistab avalikule võimule liigset võimu andmast põhiseadus, mis on vastu võetud rahvahääletusel. Omavoli, nii institutsionaalne kui konkreetsest ametnikust lähtuv, peab olema välistatud.

Inimõiguste ja vabaduste teema on pärast 11. septembri 2001.aasta sündmusi olnud globaalse diskussiooni objektiks. Piir, millest algab riigivõimu õigus sekkuda inimese vabasse toimetamisse, on maailmas nihkunud riigi kasuks.

Nüüdisaegne lääne kultuuriruumi õigusteooria on üheselt omaks võtnud proportsionaalsuse printsiibi – iga avaliku võimu poolt kasutatav meede peab olema proportsionaalne eesmärgiga, mille nimel seda meedet tahetakse kasutada. Lihtsamalt – moosivarga jälitamine miinipildujate ja soomusmasinatega tunduks jabur igale inimesele.

Aga sama moosivarga jälitamine politseioperatsiooniga, mis sulgeb kesklinnas liikluse, enam mõnele korraideoloogile jabur ei tundugi.

Printsiibid selgeks

Eestis, mis Samuel Huntingtoni teooria järgi kuulub eri tsivilisatsioonide piirialale, on erinevad arvamused korrakaitseideoloogiast paratamatud. Nii nagu meil tuleb lähiajal valida oma kultuuriline kuuluvus ühte või teise tsivilisatsiooni laiemalt, tuleb ka selgeks vaielda printsiibid, millest peab lähtuma avalik võim avaliku korra kaitsmisel.

Praegu on avaliku võimu õigused ja võimalused avalikku korda kaitsta pilla-palla laiali kümnetes seadustes ja alamates õigusaktides. Sageli on need seadused vastuolulised ja nii mõnigi neist suisa vastuolus põhiseadusega. Ebaselge on erafirmade, omavalitsuste ja kodanikeühenduste roll turvalisuse tagamisel.

Segane on, kes siis ikkagi tegeleb süütegude ennetamisega. Avalikkuses on enim räägitud avalike üritustega seonduvast, alkoholi pruukimisest avalikus ruumis ja politsei kohustustest ühiskonna ees.

Eesti on olnud oma õiguskeskkonna kujundamisel väga edukas. Alustanud 1991. aastal samahästi kui nullist, oleme jõustanud toimiva eraõiguse. Meie võlaõigust, mille üle ju ka tuliselt vaieldi, peetakse Euroopa üheks tänapäevasemaks. Ilma toimiva äriõiguseta poleks võimalik praegune üle kümneprotsendiline majanduskasv. Ka karistusõiguse reform on olnud edukas, seda tõestab praegune kuritegevuse vähenemistendents.

Mida aga pole, on uuele ajastule vastav pärimisõigus, perekonnaõigus ja korrakaitseõigus. Kõigi nende kolme puhul on täheldatav eespool kirjeldatud tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Asi pole mitte niivõrd meie võimekuses kirjutada juriidilisi tekste, vaid võimatuses langetada poliitilisi otsuseid, mis oleksid kooskõlas 1990ndate aastate esimese poole olemusliku otsusega minna üle Mandri-Euroopa õigusperekonna õigussüsteemile. Õigussüsteem peab aga olema tervik. Nii nagu ei saa piirkonniti kehtestada vasakpoolset liiklust, ei saa ka toimiva riigi õigussüsteem koosneda eri õigusperekondade elementidest.

See, et Eestis on võrdne eluõigus nii luterlusel, õigeusul kui katoliiklusel, ei tähenda, et me oma õigussüsteemis saaksime kasutada printsiipe ladina, Vene, Skandinaavia ja Saksa õigusest läbisegi.

Avalik koht

Avalik koht on määratlemata isikute ringile selgesõnaliselt või vaikimisi kasutamiseks antud maa-ala, ehitis või selle osa, samuti ühissõiduk. Seega on avalikuks kohaks riigimets (mitte ainult linnapark), järved ja merekallas (mitte ainult ametlik supelrand), teed ja tänavad (mitte ainult Raekoja plats ja bussipeatused), kaubamajad, bussid jne.

Avalikuks kohaks võib olla ka eraterritoorium, kui see on antud määramata isikute ringile kasutada. Ei kaubamaja ega buss, taksost rääkimata, ei kuulu Eesti Vabariigis riigile, vaid eraomanikule, kuid vaatamata sellele kehtivad neis riigi poolt seadusega kehtestatud käitumispiirangud ja riigil lasub kohustus ka seal korrarikkumisi tõkestada ja süüdlasi karistada.

Me oleme seisukohal, et avalikus kohas ei tohi käituda teisi isikuid häirival moel ega takistada teistel isikutel selle koha kasutamist selleks, milleks ta on loodud. Buss on loodud selleks, et igaühel, kes on ostnud pileti, oleks võimalik sellega liikuda punktist A punkti B, mitte selleks, et korraldada seal ühislaulmisi või avalikke koosolekuid.

Meie oponendid väidavad, et politsei ei ole võimeline hindama, kas isiku käitumine ikka häirib teisi või segab koha sihtotstarbelist kasutamist. Nende arvates peab seadus politseile täpselt ette kirjutama, mida võib ja mida mitte.

See ongi ametkondlik lähenemine, millega jõuab kiiresti absurdi. Kas seadus peaks keelama kaardimängu pargis pelgalt sellepärast, et keegi võib seda teha laste liivakastis? Või peaks laste kaardimäng «Must Peeter» siiski olema lubatud?

Eesti politseis ei tööta juba ammu lollpead. Selleks maksumaksja neid koolitabki, et nad mõtleksid ja tegutseksid loovalt ja inimesi abistavalt. Kes peab lugu politseinikust, kes seadusi ettekäändeks tuues kiusab inimesi? Näiteks inimtühjas mererannas põõsa taga piiludes, kas keegi mitte ometi paljalt vette ei lähe. Aga see võib ju juhtuda, kui kehtestataks alasti avalikus kohas viibimise absoluutne keeld.

Ikka viin, viin, viin

Kui meie asekantsler Martin Hirvoja ütles avalikult, et lääne kultuuriruumis on mõõdukas alkoholitarbimine normaalne ja lubatud, vallandus karsklaste, variseride ja murelike kaaskodanike ühiskoor. Mitmed ministeeriumid on oma kirjades öelnud, et lasta avalikus kohas alkoholi tarvitada on täiesti lubamatu.

Hüva, aga vaatame asja rahulikult. Absoluutse keelu kehtestamisel muutuvad automaatselt seaduserikkujaks sikutimehed, kes talvel pakasega jääaugu kõrval välipudelist lonksu külmarohtu rüüpavad. Samuti need inimesed, kes soos või metsas matkal olles õhtuse lõkke ääres tee sisse tilga rummi valavad. Rääkimata tuhandetest päevitajatest Pärnu rannas, kes janu õlle või siidriga kustutavad. Keda võiks selline tegevus küll segada?

Me oleme kuulnud seisukohti, et sellistel juhtudel politsei seadust ei kohalda, sest see oleks ebamõistlik. Aga see just ongi erinev arusaam õigusest tervikuna. Lääne kultuuriruum ja eriti Mandri-Euroopa õigussüsteem ei näe ette võimalust, et riiklikku sundi kohaldataks valikuliselt, lähtudes ametniku suvast. Õigust peab kohaldama võrdselt kõigi suhtes, arvestamata isiku kohta ühiskonnas.

Kui me võtame omaks suhtumise, et seadusega kehtestatud piirangud ja keelud ei kehti, kui riigiametnik ei pea vajalikuks neid rakendada, jõuame kiiresti olukorrani, mida iseloomustavad kõige paremini kaks väljendit: «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» või «Krokodillid ei lenda, välja arvatud mõned ja needki väga madalalt». Mõlemad iseloomustavad kõige paremini suhteid sellest riigikorrast, mille me 1991. aastal kõrvale heitsime.

Keskikka jõudnud peaksid veel mäletama, kuidas miilits, paludes grupil laiali minna, teatas, et üle kolme kogunemine on keelatud. Eesti põhiseaduse § 47 annab sõnaselgelt kõigile õiguse ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.

See, Euroopa inimõiguste konventsioonist mahakirjutatud paragrahv võimaldab riigikogul vastu võtta ka seaduse, milles nähakse ette juhtumid ja kord sellest üldnormist kõrvalekaldumiseks, kui selleks on vajadus tagada riigi julgeolek, avalik kord, kõlblus, liiklusohutus või koosolekust osavõtjate ohutus. See loetelu on ammendav ja laiendamisele ei kuulu.

Ometigi on Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluvas Eestis olemas õiguslikud piirangud, mis kuidagi ei sobi kokku eeltoodud põhiseadusliku printsiibiga. Mingil seletamatul põhjusel on meie avaliku võimu kandjatel, ja seda just omavalitsuste tasandil, säilinud hirm inimeste kogunemise ees ja sellest tulenev soov seda maksimaalselt allutada mingile bürokraatlikule loamehhanismile.

Politsei roll ühiskonnas

Alles hiljuti tabas üks nädalalehe ajakirjanik korrakaitseseaduse üle käiva vaidluse olemust päris hästi. Meil on mentaalseid kindraleid, kes näevad riigivõimu, eriti politsei rolli ikka veel pelgalt karistamises. Selleks tuleb nende arvates kehtestada üheselt arusaadav käskude-keeldude süsteem, mis ei jäta politseile ruumi mitte ainult hindamiseks, vaid ka mõtlemiseks.

Ent see vaidlus on juba peetud. Politsei kehtivas arengukavas on selgelt öeldud, et Eesti politsei on loodud igaühe abistamiseks tema seaduslike õiguste kaitsel. On kummaline näha, kuidas ikka ja jälle tõusetuvad küsimused, kes peaks abistama inimest, kui seadusest tulenevat õiguskaitset pole konkreetses ajas ja ruumis võimalik saada. Kui politsei leiab, et see pole tema, kes see siis on?

Kui suvel nädalavahetusel pole võimalik tervisekaitseinspektorit kohale saada, peab keegi ometi sulgema kotletibaari, mis levitab salmonelloosi. Oleks täiesti ebamõistlik nõuda, et kõik Eesti korrakaitsega tegelevad institutsioonid hakkaksid kulutama raha 7 päeva nädalas / 24 tundi ööpäevas tegutsemisvalmisoleku tagamiseks.

Riik kui tervik

Meil on niigi riigis palju mõttetut dubleerimist ja ametkondlikkust ning liiga vähe koostööd ja rollijaotust. Mind ei veena hala, et politsei eelarve on väike ja ta ei saa tegelda teiste asjadega. Riigi toimimist tuleb näha tervikuna, mitte ainult oma mätta otsast.

Naljakas oli suurima päevalehe suureks puhutud mure, et eelnõu kohaselt peaks politsei hakkama joodikuid koju sõidutama. Tõsi, eelnõus on öeldud, et joobnule, kes pole teistele ja endale ohtlik, peab politsei korraldama transpordi tema elu- või ööbimiskohta. Näiteks tellima nokastanud komandeeritule takso.

Mõned korraarmastajad tahaksid aga, et politsei sõidutaks kõik vindised arestimajja või kainestusmajja (mille loomine Tallinnas on minu arvates pakutud kujul vale) maksumaksja toidule ja voodile, kuid mitte koju välja magama. Kus on siin loogika eelarveraha kulutamisel?

Juhtimisotsused on siis efektiivsed, kui nad põhinevad informatsioonil ja analüüsil. Hiljuti justiitsministeeriumis valminud analüüs joobes sõidukijuhtide osast liiklusõnnetustes ei anna paraku alust arvata, et politsei rakendatud meetmed liiklusohutuse tõstmiseks oleksid praegu põhjendatud.

Olen veendunud, et politsei korraldab oma tegevuse selle uuringu alusel ümber. Aga ka valitsus ja seadusandja peavad andma oma panuse. Meil on puudus just sisejulgeolekut käsitlevatest uuringutest ja analüüsidest. Eesti riik kogub tohutult kõikvõimalikke andmeid. Milleks, kui neid keegi hiljem ei kasuta?

Riigiametnike monopol?

Eelnõu järgi on avaliku korra kaitse igaühe ülesanne. Kui kellegi tegevus ohustab avalikku korda, peab ta iseseisvalt kõrvaldama ohud ja vastutama tagajärgede eest. Kui ta seda ei tee, läheb kohustus üle riigi sunniaparaadile, kellel tekib hiljem õigus korrarikkumise eest vastutavalt isikult vastavad kulud sisse nõuda. Maksumaksja ei pea maksma kellegi lohakuse või pahatahtlikkuse eest.

Eesti kehtivad seadused võimaldavad vabadel kodanikel astuda välja oma ja ka teiste inimeste õiguste kaitseks. Seni ei ole aga ühest vastust, mis tingimustel ja kuidas võiksid äriühingud, omavalitsused ja kodanikeühendused osaleda korrakaitses.

Eelnõu näeb ette, et riigil, mida esindab siseminister, tekib õigus sõlmida halduslepinguid, millega luuakse vastav koostöö erinevate ühenduste ja riigi vahel. Seadus annaks selged raamid, milliseid võimalusi võib turvafirmadele, omavalitsusele või ühendusele delegeerida ja millistele tingimustele peavad vastama need isikud, kes üldreeglina riigiametnikele kuuluvaid õigusi kasutavad.

Samas on kõlanud hääli, et riik ei tohiks anda oma jõumasina ainsatki funktsiooni üle erasektorile. Vaidlustatakse ka praegune parkimiskorraldus, piletikontroll ja liikluse reguleerimine turvafirmade poolt. Mõningate teoreetikute arvates peaks politsei taastama ka omaaegse ametkonnavälise valveteenistuse ja võtma riigiasutuste valvamise enda kätte tagasi. See tähendaks täiendavalt vähemalt tuhandet politseiametnikku.

Akadeemiline vaidlus

See on vana akadeemiline vaidlus riigi funktsioonide üleantavusest. Justiitsministeerium loodab, et võidab terve mõistus ja väikeses, piiratud ressurssidega riigis hakatakse korrakaitse organisatsiooni käsitama kui koostöövõrgustikku.

Samas peavad olema välistatud praegu Tallinnas kombeks olevad bussijäneste püüdmise operatsioonid, mis oma olemuselt meenutavad pigem kolmekümnendate aastate Saksamaad kui 21. sajandi Euroopa Liitu.

Vaevalt mõtles pikaaegne justiitsministeeriumi tippametnik Juhan Parts oma üheksakorruselise maja kõrguse valimisplakati «Vali kord!» laiemale sisule korrakaitseõiguse seisukohalt. Taheti lihtsalt näidata, et uuel poliitilisel jõul on tahet võidelda ilmingutega, mis kogu rahva silmis diskrediteerivad Eesti riiki – korruptsioon, kuritegevus, joomarlus, narkomaania, avaliku võimu ebaefektiivsus.

Ometigi hakkas «Vali kord!» elama oma elu. Sellest said tuult tiibadesse need, kes leiavad, et ühiskondlikult aktsepteeritava käitumise tagamiseks ei piisa mitte õigusrikkujate represseerimisest, vaid hirmu all tuleks hoida kogu ühiskonda. Selleks tuleb nende arust perioodiliselt korraldada jõudemonstratsioone, näidisprotsesse ja kirjutada ette mõõdikuid, palju tuleb isikuid vastutusele võtta.

Üle 95 protsendi inimestest käitub täiesti normaalselt ilma igasuguse välise sunnita. Ka liikluses. Vaid üks kahekümnest leiab, et teiste inimeste õigustele ja vabadustele võib enda huvides sülitada. Neist omakorda kaks kolmandikku kardab vahelejäämist ja ülejäänutele ei mõju üldse midagi, sest arestimaja või vangla ongi nende teine aktsepteeritav kodu.

Riigi sunniaparaat peaks tegelema just nendega. Represseerides neid, kes pahatahtlikult ja küüniliselt kaaskodanike elu segavad, hoiab avalik võim ära ka nende õigusrikkumised, keda pidurdab kartus vahele jääda. Kui mõistust ja tahet selleks napib, hakkab repressiivmasin tegelema asendustegevusega. Näimine muutub olemisest tähtsamaks. Nii lendabki tuulde raha ja aeg, mida saaks kasutada tegelikuks, mitte näiliseks korrakaitseks.

Korda saab valida ka õiguskuulekat ühiskonna enamust mitte tülitades ja tema vabadust mitte piirates. See, et Eesti on ühe metoodika järgi tunnistatud maailma kõige vabamaks riigiks, on suur au ja väärtus.

Seni, kuni meid ei ohusta väline oht, loodusjõud või tehnoloogiline häving, pole minu meelest olemas ainsatki tõsiseltvõetavat argumenti vabadusest loobumiseks. Asjaolu, et kellelgi on nostalgia kolhoosikorra järele, ei ole küll põhjus, miks peaks vabas riigis sündinud kodanike vabaduse neilt ära võtma.