Vambola Paavo artiklile «Koeraomanikud, ühinegem!» (TPM, 22.09.) järgnenud kommentaaride tulv internetis tegi meele mõruks, sest koeraomanikuna ma paraku tean, kui kaugel normaalsest on meie ühiskonna suhtumine loomadesse.

Tõsi, vastik on liikuda eramurajoonis, kus iga koer nagu murdvarga peale häält tõstab. Aga mõelgem korraks, et põhjus on elupäevad ketis veetva olendi häiritud psüühikas. Selle asemel, et ehitada maja ümber korralik aed, kus loom võib tänavale pääsemata lahtiselt joosta, on ju odavam osta kett.

Mind paneb imestama, kus on meie loomakaitsjate silmad. Kujutlege, et last peetakse ainult korteris, ei lubata kooli ega sõpradega mängima! Koera ja lapse sarnasus ongi selles, et nii ühe kui ka teise eest tuleb vastutada ja hoolitseda, kui ta kord juba olemas on.

Kõik koerad kooli

Koer on agressiivne, kui omanik ei suuda oma looma kontrollida, ei ole teda vajalikul määral õpetanud. Minu meelest parim lahendus (lisaks võibolla tõesti teatud tõugude keelustamisele vähemalt ajutiselt, kui ei leita muud mõjusamat meetodit, sundimaks omanikke oma loomi koolitama) oleks tõuühingute suurem kontroll selle üle, kellele müüakse suure koera kutsikas.

Ka peaks vähemalt ülddressuur olema kohustuslik kõigile koertele, sülekoerad võibolla välja (pigem küll kaasa) arvatud. Ja tingimata ka krantsid, olgugi nad poolmuidu soetatud. Ka lihtsalt perelemmikuks võetud koer peab omanikule kuuletuma.

Salamisi loodan, et kohustuslik dressuur hoiaks ehk ära ka koera impulsiivse kojutoomise suvekaaslaseks ja hilisema hülgamise: kui oled loomaga vaeva näinud, siis oskad teda hinnata.

Ja ei ole koerte psüühika nii ettearvamatu midagi, nagu mõned väidavad. Samavõrd ettearvamatu on inimpsüühika, aga neid, kes asja ees, teist taga tänaval sõimlevad, me ju suukorvi kandma ei sunni.

Koolitatud koer ründab ainult provokatsiooni peale. Jutud rahulikult kõndivat inimest rünnanud koertest sünnivadki sellest, et tegu on olnud kas täiesti koolitamata, hulkuva või ketis pidamisest rikutud närvikavaga loomaga. Või siis ei ole rünnatul õiget ettekujutust, mida tähendab koera provotseerimine.

Inimesed unustavad pahatihti, et metsikutest eellastest põlvnevale loomale on jooksev või kätega vehkiv inimene märklaud ja ainiti silma vaatamine rünnak.

Ohtliku koeraga kohtudes tuleb liikumatult seisma jääda ja pilk mujale suunata – märatsevat inimest te ei lähe ju kuuevarrukast raputama.

Kui koeral lasta end nuusutada ja veenduda, et teil ei ole tema suhtes vaenulikke kavatsusi, laseb ta meil harilikult üsna rahumeelselt oma teed minna, kui just ei viibita (keti)koera suletud territooriumil, kus kehtivad mõistagi teised mängureeglid.

Mind ei ole seni hammustanud ükski koer, näksanud aga küll. Enamgi veel, sestsaadik, kui õppisin selgeks nimetatud põhitõed, tunnen vahel harva hirmu üksnes hulkuvate koerte ees, aga mitte hammustamisohu pärast, vaid pigem seetõttu, et ma ei soovi neid oma lemmikuga tutvust sobitama.

Keeldude keskel

Mina, nagu ka paljud teised koeraomanikud, käin oma koeraga ringi, kotike taskus, kuhu korjan selle, mis mu koerast maha jääb.

Kallid koerajunnide üle pahandajad, kas te olete kordki ringi vaadanud, kui palju on linnas hulkuvaid koeri? Nemad ju ka pissivad ja kakavad, ja nende järelt ei korista keegi. Ma ei usu, et ükski korralik koeraomanik laseks oma loomal lillepeenrasse või liivakasti pissida.

Ühissõidukis pole mu sülekoer, jumal tänatud, kellelegi hambusse jäänud; üks piletit müüv juht tegi isegi pai ja kiitis koera. Suurtel koertel, keda olen näinud, on ikka suukorvid peas olnud.

Oleks hea kusagilt, näiteks internetis, lugeda, millised asutused lubavad kliendil lemmikloomaga siseneda. Kui soliidne asutus oma meelsust avalikult üles näitab, oleks see hea eeskuju ühiskonna loomasõbralikumaks muutmisel.

Restoranis pole ma oma väikese karvakeraga käia üritanudki, aga bensiinijaama R-kioskist oleme küll ostmas käinud – pole veel kordagi halba sõna öeldud.

Samas astusin südamevärinal ühte äärelinna toidupoodi, sest jalutuskäigul tuli loomal janu ja meie veepudel oli tühi. Ootasin raevukat väljaviskamist, aga mind koheldi väga viisakalt. Ka lillepoes, kui koeraga külla läksin, olid lahked inimesed jne.

Aga paraku on iga kord hirm nahas: kas ei võiks iga poe uksel, kuhu tõesti ei või koeraga astuda, rippuda vastav sildike? Suitsetamist keelavad sildid meil ju on.

Koera ukse kõrvale siduda võib mõni eriliselt uljas koeraomanik, kes ka oma jalgratta lukustamata jätab, või siis selline, kelle loom on treenitud mitte kedagi ligi laskma.

Minu sülekoer on ka võõraste vastu sõbralikust tõust, teda oleks lihtne kaasa võtta (eriti arvestades, millist hinda see kutsikas maksab). Ja ukse taha ei jätaks ma teda ka siis, kui vargusehirmu poleks – on olemas hulkuvad koerad, samuti inimesed, kes teevad sadistliku mõnuga nõrgemale haiget (ka laste hulgas on selliseid).

Ei suuda mõista

Mis puutub sellesse, et ainult koeraomanikud peaksid maksma jalutusväljakute ehitamise eest, siis minu makstud maksudest ehitatakse autoteesid ja peetakse ülal Eesti sõjaväge, kuigi mul pole autot ega kavatse ma kellegagi sõdida.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64