Tõnu Arraku triibulisest terasest noad
(1)
01.11.2003 00:01
Kerttu Soans, kultuuriajakirjanik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kui silme alla satub hulk nuge, hakkab mõte sõeluma vägivalla teemal.
Vägivald omakorda põimub kergesti seksi ja maskuliinsusega, mis märksõnad võivad
viia võimalikule halastusele ja armastusele, eriti kui noad on jumalikult
kaunid.
Niisugune poeetiline, kuid lihtsakoeline ahel on kerge tekkima, kui vaadata
Maarjamäel Orlovi lossis olevaid Tõnu Arraku damaskuse terasest sepistatud nuge
ja nende eelkäijaid ajaloomuuseumi kogudest.
Ka film sõnaahtrast, tugevast ja karmist relvasepast, kes vaataja silme all
mustrilise raua kokku keedab, viib mõtted stereotüüpsele ettekujutusele ühest
tõelisest mehest, kes valitseb rauda ja tuld. Ja miks ka mitte.
Kuid: võib ka teisiti.
Maailma loomise atribuut
Mitmetes mütoloogiates kasutab maailma looja just nimelt relva, küll
enamasti mõõka, et luua kogu see kaunidus, mida me Looduseks nimetame, inimene
sealhulgas. Ka armastus pidavat just noolega oma väljavalituid märgistama. Relv,
mis pole kunagi kedagi tapnud, kannab endas tohutut potentsiaali, võimalust teha
õige tegu, jätta see tegemata või eksida.
See näiline passiivsus teebki relvast midagi eluandvat ja -võtvat, midagi
tõepoolest fallosega sarnast, ja just selle sisemise energia tõttu on nuga oma
olemuselt loov. See, et nuga ka väliselt meesalget meenutab, on mu meelest sama
vähe või vähemgi oluline kui mõtted, mis võivad tekkida keset laia lagedat välja
seisvat üksikut kõrget kuuske vaadates.
Tõnu Arrak teeb oma noad algusest lõpuni ise ja need on lausa valusalt
ilusad, peened, täpsed, elegantsed, kui vajadusel une pealt hüppavad. Noapead on
valmistatud eebenipuust, maarjakasest, pähklipuust, tammest, tulbipuust. Mõni on
kaunistatud poolvääriskividega.
Valatud detailid (vaid siin kasutab meister oma kolleegide abi), mis
ühendavad noapead teraga või lõpetavad selle, on hõbedast ja pronksist. Kuid see
pole veel kõik, nugadel on ka oma elatud elu.
Tean, et mõnega neist on «töödeldud» kolm lammast, mõnega avab omanik
ümbrikke. Ida võitluskunste harrastav relvasepp ise proovib oma nugade jõudu
vabalt rippuvat köit läbi raiudes.
Noa hea väljanägemine ei ole aga peamine, damaskusest noatera muster on see,
mille järgi pühendunud kvaliteeti hindavad.
Lisaks metallpitsi ilule, terasekihtide kokkukeetmisele ja taltsutamisele
ning siis oma soovi järgi noateral keerlema panemisele on damaskuse mustris ka
palju sellist, mille järgi teadja hindab noa vastupidavust olukorras, kus noal
tuleb teha tegusid. Arrak ise ütleb, et mida nuga edasi ta teeb, seda paremini
see lõikab.
Damaskus - mis see on?
Nimetust «damaskuse teras» kasutatakse Tõnu Arraku sõnul tänapäeval
kokkuleppeliselt. See Indiast pärit ja Damaskuse linna kaudu eurooplasteni
jõudnud mustrilise terase valmistamise viis on läbi teinud mitmeid metamorfoose,
kuid vaatamata nii mõnelegi põhimõttelisele erinevusele tehnoloogias ja ka
tulemuses (muster on korrapärane või ei ole seda) nimetatakse materjali ikka
damaskuseks.
Selge on, et marmoreeritud muster tekib raua ja/või kahe või enama
terasesordi keevitamisel tekkinud ühendi söövitamisel, kus hape mõjub tugevamini
nõrgemale metallile. Et erineva süsinikusisaldusega metallid on ka pärast
karastamist erinevate omadustega, saadakse materjal, kus kümned ja sajad
terasekihid täiendavad üksteise omadusi.
Liivo Niglase filmis on mustrilise terase valmimine dokumentaalselt üles
võetud. Arrak on välja pannud ka selgitavate tekstidega joonised: ristlõiked ja
töökäigu, kuid ikkagi jääb tunne, et selles kõiges on midagi veel.
On lihtsalt hoomamatu, et ühes noateras võib olla isegi mitu tuhat
metallikihti ja kõik need jooksevad relvasepa tahtmist mööda, moodustades
imepeene mustri, mille üleminekud omakorda tekitavad selge rütmi.
See on nagu käristaks keegi osava liigutusega augustiöö taevast tüki ja
ütleks: siin pole midagi üleloomulikku, praegu on august ja kesköö, on lihtsalt
kukepea selline tükk järele teha.
Tõnu Arrak õppis damaskuse valmistamist 1989. aastal Leedus, praktiseerides
sealse meistri Algirdas Stankuse juures. On läinud mituteist harjutamise aastat
ja nüüd ta ütleb: «See näitus tähistab minu jaoks väga olulise etapi lõppu.
Tunnen, et õpipoisiaeg on möödas ja võin end õigusega pidada relvasepaks.
Esitatud tööd on tehtud mõne viimase aasta jooksul, mil keerulised vormid on
asendunud järjest lihtsamatega.»
Orlovi lossis on väljas Tõnu Arraku 15 nuga (nende seas ka kõige esimene)
ning karastamisjärgus mõõk. Ajaloomuuseumi kogudest annavad näitusele lisamõõtme
viis 19. sajandist pärit külmrelva ja üks duellipüstolite komplekt, kõik
valmistatud damaskusest.
Sepp kinnitab: «Suurem osa olulisi teadmisi terase töötlemise kohta on
säilinud meie päevini. Palju unustatut on uuesti avastatud nii ammu, et seda on
jõutud taas unustada ja avastada. Kuigi vastavaid katseid tehakse väga harva, ei
jää tänapäeval sepistatud noad ja mõõgad muistsetele alla, pigem vastupidi.»
Oma edasist ülesannet näeb relvasepp damaskusest sepistatud mõõkades.
Näitusel väljas olev on veel karastamiseelses savirüüs. Töö algelementidega
jätkub.
Näitus
«Triibuline raud»
Metallikunstnik Tõnu Arraku damaskuse terasest noad, relvad
ajaloomuuseumi kogudest; kujundaja Erkki Vaader
Tallinnas ajaloomuuseumi Orlovi (Maarjamäe) lossis
Avatud veebruari lõpuni
|