Euroopa põhiseaduse kavand, mis peab nüüd läbima viimase põrgatamisfaasi valitsuste vahel, pole mingi meelt lahutav lugemine.

Tekst on pikk, üle 200 lehekülje, nii pikk nagu riigi põhiseaduste hulgas küllap vaid India põhiseadus, mida iseloomustab eriline armastus detaili vastu (art 48: «Riik peab pingutama, et organiseerida põllumajandust ja loomakasvatust tänapäevasel ja teaduslikul viisil; ennekõike peab ta astuma samme, et säilitada ja parendada lehmade, vasikate ja muude piima- ja veoloomade tõugusid ning takistada nende tõurastamist»).

Maailma edukaim ja kestvaim põhiseadus, Ameerika Ühendriikide oma, pole kahtekümmetki lehekülge pikk.

Samal teemal: Repliik: Maailmapilk

Kuid see Euroopa Liidu põhiseadus ei saagi olla nii nõtkelt ilus. Ta pole vaba uuslooming, vaid Euroopa ühinemise arhiiv, omnibuss: senised EMÜ, EÜ ja ELi lepingud pandi samuti peale ja nad sõidavad kaasa.

Nii sündis köide, kus kõrvuti seisavad ülev ja banaalne, preambulas euroopluse maailmamissioon ja artiklis III 140 «lõivud või maksud, mille liiklusettevõtja kirjutab arvele piiri ületamisel lisaks veorahale»; nimelt ei tohi need «seeläbi tegelikult põhjustatud kulusid arvestades ületada sobilikku määra».

See iseäralik stiili ja normide kirevus pole pelk esteetiline küsimus ja samuti mitte vajaka jääva «kodanikuläheduse» probleem, nagu kutsutakse Brüsseli meelispuudust. Kes kirjutab põhiseadust, see peab teadma, mis sinna sisse kuulub, mis on nii põhjapanev, et vajab põhiseaduslikku reeglistamist.

Kõige muu osas võib olla eri arvamusel, lasta enamustel otsustada, seadusi teha ja neid tühistada. Millegi põhiseaduse marmorisse raiumine tähendab selle väljavõtmist normaalsest poliitilisest protsessist ja vaidlusest, lõppkokkuvõttes demokraatiast; selleks on tarvis kaalukaid põhjendusi.

EL tunnistab (art III 97 ff) sihina tööhõive kõrget taset: võimalikult palju inimesi peab tegema tasustatud tööd. See võib olla ülekaaluka enamuse arukas arvamus, rahvusvaheline konsensus. Kuid põhiseadusena kohustav? Kas pole mõeldav poliitika, mis leiab, et Euroopa kodanikud peaksid veetma rohkem aega oma peredega või et tööühiskond on anakronism?

Kui rahvas järgib oma õigust laiskusele ega püri raasugi «tööhõive kõrge taseme» poole, kas tuleb teda siis sundida palka teenima sellesama siduvusega, nagu talt nõutakse loobumist rassismist, naiste diskrimineerimisest või surmanuhtlusest?

Tõenäoliselt leiaksid kavandi autorid, et säärased küsimused on täiesti kõrvaleeksitavad ja jaburad. Kuid põhiseaduse ülesandeks ei ole teha bürokraatliku fantaasia normaalmõõdust võimaliku ja lubatu kriteerium.

Poliitikale raamide andmise asemel rüütatakse siin näiliselt alternatiivitu poliitika põhiseaduslikku väärikusse, kuni «meetmeteni teatavate toodete tarbimise edendamiseks» (art III 125), niisiis küllap propaganda ja subventsioonid prantsuse koloniaalbanaanide söömiseks.

Põhiõiguste harta on sasine segu tehnokraatiast ja sotsiaalidealismist, täis hästimõeldud väljalunastamatusi, nagu et lapsed tohivad vabalt oma arvamust avaldada (art II 24,1) või et vanadel inimestel on õigus «väärikale ja sõltumatule elule» (art II 25).

Nende deklaratsioonide kohal hõljub midagi fiktiivset, nagu oli kommunistlikes riikides inimõiguste garantiide kohal, mis asja tõsiseks minnes midagi ei maksnud; kui säärased normid tõesti mõju ilmutavad, siis ennekõike tüütu protsessimise allikana.

Samas kui klassikalised põhiõigused pidid kaitsma kodanikku riigi jõuvõtete eest, sisaldub selles Euroopa soovi- ja tunnistusnimekirjas aina laiema avaliku aktivismi programm, edendamise, arendamise ja parendamise igiagar vaim, saavutuste vastupandamatu kasvu paatos kas siis ebaõiglaselt koheldud vähemuste või mahajäänud maakantide heaks. See pole mingi kodanikuvabaduste kants, vaid püsivolitus poliitiliseks sotsiaaltööks.

EL tunneb muret uute «teaduslike ja tehnoloogiliste arengute» ohtude pärast (harta preambula); tema enda geneetilisse koodi on aga progressiusk parandamatult sisse juurdunud.

Põhiseadus on oma loomu kohaselt midagi staatilist, inertset; kord, mille reeglite järgi leiab aset igavesti voolav poliitika, samas kui kord ise jääb muutumatuks.

Kuid EL pole mingi riik ja integratsioonikriitikud ei kartnud Euroopa Liidu põhiseaduse osas midagi rohkem, kui et see toodab liiga palju Euroopa riiklikkust. Kuid vastupidiselt võiks öelda, et kavand tõbitseb liiga vähese kindla ja kaine riiklikkuse käes.

Riik on lihtsalt olemas, maja, kus kodanikud end sisse seavad, tühi lava, kus nad oma draamasid etendavad. Selle põhiseadusteksti Euroopal seevastu on missioon, ta saab ülesandeid kaasa, ta peab edasi sammuma ja endast kõrgemale kasvama.

Tema rahvad, nagu öeldakse preambulas, mitte ainult ei tule oma saatusega ühiselt toime, vaid «aina tihedamini liitunult». Nad elavad «selles kindlustundes, et Euroopa pakub neile parima võimaluse jätkata seda suurt seiklust, mis avab ruumi, kus võib laotuda inimeste lootus».

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64