Esmapilgul ei paista suurte ja väikeste tähtede rägastikust ja ladinakeelsetest sõnadest just kuigi palju mõistetavat. Mõistatusena tunduva värsirea aitab lahendada möödunud nädalal trükist tulnud antoloogia «O Dorpat, urbs addictissima musis... Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet».See raamat esitab näiteid Tartus neli sajandit tagasi trükitud põhiliselt ladinakeelsest juhuluulest. Kokku 68 luuletuse hulgas 50 autorilt on ka too täherägastikuline Timotheus Poluse mõttetöö vili. Antoloogias on avaldatud võõrkeelsed värsiread kõrvuti eestikeelse proosatõlkega. Mõistatusliku rägastiku kõrval on kuupäev 1632 Octob. 15. Järgmisel leheküljel on tõlge: 15. oktoobril 1632 saab Tartu tänu sinule, võitlev kuningas, akadeemia. Palju kommentaare Kolmandiku 478-leheküljelisest üllitisest moodustavad entsüklopeediliselt sisutihedad ja silmaringi laiendavad kommentaarid. Poluse juhuluuletuse kommentaariks on kirjutatud neli ja pool lehekülge selgitusi. Selgub, et tegu on kronogrammluuletusega, milles iga värsirea suurtähed annavad rooma numbritena lugedes olulise aastaarvu. Selle ja paljude teiste ladinakeelsete luuletuste tõlkija ja kommenteerija ning kogu antoloogia peamine koostaja Kristi Viiding andis ajakirjanikule praktilise näpunäite tähtede liitmiseks: X pluss V pluss X on 25 pluss C pluss D pluss M pluss I on 1626 pluss V pluss I on kokku 1632. Kuid tähtsam veel kui Tartusse ülikooli asutamiseks ja siin ühtlasi luulekunsti viljelemiseks rohelise tule andnud kroonitud pea ülistamine aritmeetika ja poeetikaga on kogu see antoloogia. Selle ilmumine toob kaasa muudatusi paljudesse senistesse seisukohtadesse. Muu hulgas on nüüd põhjust ümber kirjutada kaks aastat tagasi ilmunud koguteos «Tartu». Antoloogia toimetaja Marju Lepajõe juhib Vikerkaares (6/2007) tähelepanu koguteose väitele, mille kohaselt algas Tartu kirjanduselu muukeelsete autorite valdavalt vaimuliku sisuga teostest. Tartu Ülikooli klassikafiloloogide tõlgitud ja koostatud juhuluule antoloogia järgi paistab risti vastupidi. Muusade elupaik Teiste hulgas on kogumikus luuletusi, milles on Tartut nimetatud muusade elupaigaks. Ka antoloogia pealkiri «O Dorpat, urbs addictissima musis...», mis on võetud Ludolph Joachim Busse luuletusest, tähendab sedasama: «Oo Tartu, muusadele pühendatuim linn...». Antoloogia sissejuhatus märgib olulisteks teemadeks ka sõda, mida käsitletakse üldjuhul kui pahet, ja üliõpilaskombeid, mida Tartu juhuluule kujutab nii kriitilises kui ka ülistavas võtmes. Kiita saavad õppimises edukad tudengid, laita aga joomise ja lõbumajades käimisega silma paistnud üliõpilased. Üks luuletus annab aimu ka kahe tudengi voodijagamisest, nimelt on Erik Bergius pühendanud värsiread õpingukaaslasele Baaziusele. «Voodijagamine oli varauusaegsete ülikoolide juures vaesemate üliõpilaste puhul üldiseks tavaks,» märgib Viiding. «Sellega ei pruukinud kaasneda homoseksuaalseid suhteid, küll aga kardeti sel viisil mitmete haiguste levikut.» Eestlasi on antoloogias mainitud vaid kahes luuletuses, sest 17. sajandi akadeemilise juhuluule kirjutamise ajal maarahvast ülikooli juures ei olnud. Eestlased jätsid endast jälje Tartu juhuluulesse seepärast, et panid aastal 1644 Võhandu jõe ääres Sõmerpalu veski põlema. «Eestlased arvasid, et kui veski hävitada, siis jumal lõpetab põua, mis tol aastal tabas Liivimaad,» selgitab Viiding. Põuast ja vaimupimedusest sugenenud kuriteo kohta on kirjutanud juhuluuletuse Laurentius Ludenius. Sedasama koledust kirjeldanud Adrian Verginius nimetab eestlasi mitmeti: põllumehed, õnnetud, teadmisteta rahvas, talurahvas, paganarahvas. Teistsugused eestlased Juhuluule antoloogia ilmumine annab märku teistsugustest eestlastest. «Eesti pinnal kirja pandud ladinakeelse antoloogia ilmumine on kindlasti tähtis sündmus nii uusladina luule uurimise aspektist teadusmaailmas kui ka eesti kultuuri olulise osa tutvustamise suhtes,» märgib Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juhataja professor Anne Lill. Professori sõnul aitab antoloogia teadvustada, kuivõrd on meie oma kultuur antiikaja pärandist läbi põimunud. «Monograafilisi töid klassikalises filoloogias, mis Eestis on tehtud, pole ju palju ja iga sellise töö saamine kaante vahele on suursündmus,» lisab ta. Miks ei ole aga sellist antoloogiat varem ilmunud, näiteks aastal 1977? «Ladinakeelne juhuluule ei olnud enne 1990. aastaid teema, millega tolleaegse juhtiva arusaama järgi akadeemilises uurimuses oleks väärt olnud tegeleda,» selgitab Lill. «Kunsti ja kirjanduse hindamisel tuli silmas pidada juhtmõtet – et olgu sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Ladinakeelne luule pole aga kumbagi.» Tartu filoloogid lasevad sisult klassikalisel juhuluulel paista ka elektroonilise tekstikorpusena (http://www.ut.ee/klassik/neolatina/index.html). See saab Kristi Viidingu hinnangul päris valmis hiljemalt kahe aasta pärast.
> Loe edasi |
kõik galeriid
