Terekest siis, ülikooliaegne tekkel. Pole ammu trehvanud. Kuidas teie elu on läinud. Peas olite mul peaaegu kolmküm… ah, ma ei ütle. Nagis püsisite veel mitmed-mitmed aastad hiljemgi. Nüüd olete hulk aega kusagil peidus olnud. Välimuski näitab, et aktiivsed kandmisaastad on jäänud kaugele ja nii nagu aeg on kaugusse jätnud ülikooliaastad, nii on aeg ka teid mõnevõrra räsinud.

Ah et miks teie? Miks see teietamine, kui oleme päris palju koos olnud?

Alles hiljuti sain ühelt oma kunagiselt õppejõult veidi pahandada, kui olin tema poole «teiega» pöördunud. Kuigi telefonikõne lõpus suutsin juba sina öelda, olen üsna kindel, et järgmine kord temaga rääkides ütlen jälle esmalt «teie». Õpilase ja õpetaja suhe jääb igavesti sisse, isegi kui olen juba ise õpetaja eas. See on austus, mida üliõpilane tunneb õppejõu vastu. Teiega, tekkel, on ju sama lugu!

Aga mis ma jahvatan, pigem on teile niiti ja nõela vaja…

Sel nädalal kulmineeruvad Tartus ülikooli 375. aastapäeva pidustused. Linnas on seda juba mitu nädalat tunda. Veel eelmisel nädalal olid paljud kesklinnas asuvad ülikooli hooned tellingutes, kuid juba eile nägi Tartu Ülikooli campus – ehk kesklinn ümber peahoone – vaba ja värviline välja.

Tehakse korda ka ülikooli peahoone seljatagune, aknad pestakse majadel puhtaks, uuendatakse põõsaid ja muru, Toomel lükatakse korda kõnniteed, kusagil tehakse viimaseid pingutusi Skytte ja Lotmani mälestusmärkidega, näitlejad õpivad korralikult ütlema Johan Skytte ja kuningas Gustavi lauseid. Ajakirjanike tüütavaim küsimus ülikooli haldusdirektorile on ilmselt «Kas jõuate kõigega valmis?» ning külla tuleb Rootsi kuninganna (terasem tartlane võib korrastussuundade järgi ära arvata kuninganna teerada 5. oktoobril).

Me siin Tartus ehk ei adugi iga päev, kui oluline sellele linnale ülikool on. Oleme temaga nii harjunud.

Oleme harjunud, et pärast vaiksepoolset suve on septembris linn äkki täis hullutavalt palju noori, et muidu üsna vaikne Toomemägi on äkki täis risti-rästi suunduvaid tudengiradu, et nädalalõputi ei pääse naljalt enam Tallinna–Tartu bussi peale. No ja Pirogovi plats muidugi ka, kus siis ilma selleta. Seepärast on ka meile seda juubelit vaja, et igapäevase kõrval ei ununeks suurus. Kuidas me muidu mõistaksime aastat 1632.

Tartu Postimehe reporter Vilja Kohler tegi selle ettepaneku juba juunis, aga äkki läks see suveaegu natuke kaduma. Kloppigem oma teklid tolmust puhtaks, kirjutas ta, ning kandkem kõik, kel selleks õigus ja võimalus, neid ülikooli juubeli nädalal. Terve nädala!

Nüüd on see nädal algamas ning viimane aeg on selleks ettevalmistusi teha. Oleks ju vahva, kui äkki oleks linnapildis palju erinevaid tekleid, palju erineva vanusega tekleid. Kui tähtsadki külalised paneksid sel nädalal pähe oma vana ülikoolimütsi, isegi kui see on sama päevinäinud kui minu oma. Aga veel on aega võtta nõel ja niit. Tere jälle, tekkel ja ülikool!