Liikumisvõimalusi vajab tänapäeva inimene sama palju kui hingamiseks õhku. Nii puudutab transporditeema iga linlast või tema peret. Seepärast on loomulik, et kõik muutused selles vallas on teravdatud tähelepanu all. Olgu see linna- või maaliinide bussiliiklus, bussijaam, raudtee- või lennuühendus.

Paraku satub liikvele ka n-ö poolikuid tõdesid, sest siin-seal väljaöeldud sõnu annab ju mitutpidi seada ja tõlgendada, eriti neil, kel see oskus käes.

Nii näiteks väideti nädalapäevad tagasi ilmunud loos, nagu seisvat linnapea eeskätt bussifirma huvide eest ja soovivat seepärast sõlmida pikaajalist lepingut. Minu tsitaadist oli välja jäetud algus ja lõpp.

Erinevad liikumisviisid

Bussiliiklusest kõneldes rõhutasin tõesti pikaajalise lepingu vajadust, kuid selles kontekstis, et vaid pikaajalise lepinguga saab inimestele tagada sõidumugavusi. Vastasel juhul jäävadki tartlased sõitma kümne aasta vanuste bussidega, mis tingivad sagedasi liinihäireid, rääkimata õhusaastest.

Viieaastane veoleping ei innusta vedajat investeerima uutesse bussidesse ja kui me tahame paremat teenust, tuleb mõelda pikema aja peale ette. Nagu näitab teiste linnade, näiteks Pärnu kogemus. Seal hiljuti järgmiseks üheksaks aastaks riigihankekonkursiga linnaliinidel veolepingu saanud firma toob liinile paarkümmend uhiuut bussi.

Lühiajaliste lepingutega ei saa me loota sõidumugavuse kasvule. Kuni kehtiva lepingu lõpuni 2010. aasta 31. detsembril tuleb meil aga saavutada võimalikult paremaid tulemusi vanade mängureeglitega.

Tartu suurus ja kompaktsus ning töökohtade jaotus võimaldab umbes 35-40 protsendil inimestest käia tööl jala, nagu näitas hiljutine transpordiuuring. Umbes neljandik linlastest kasutab iga päev ühistransporti ning ligi 30 protsenti teeb oma igapäevasõidud autoga. Suviti käib iga kümnes tartlane tööl või koolis jalgrattaga.

Oma õhtuste rattatuuride põhjal võin kinnitada, et jalgrattasõiduks on siinsed vahemaad ideaalsed – igale poole jõuad paarikümne minutiga.

Linna kompaktsusest, kus liikumiste põhisuunad on äärelinnast keskusesse, tuleneb ka liikluskorraldus ja linna ühistransport peab neid liikumisi toetama.

Kuid koos mugava ja kiire bussiliikluse väljaarendamisega ei saa me unarusse jätta heade liiklemistingimuste loomist jalakäijaile ja jalgrattureile. Tänavate rekonstrueerimisel võetakse arvesse linna jalgrattateede arenguskeemi, mis ühendab linnaosad kesklinnaga. Heaks näiteks on äsjavalminud Võru tänav ja eelmisel aastal korda tehtud Narva maantee lõik.

Vaksal reisijatele

Läbi aegade on Tartust kaugemale mindud ja siia tuldud rongiga. Tänu Tartu–Tallinna rongiliikluse kiirendamisele ja tihendamisele on rongireisijate arv kasvanud, mis on igati tervitatav.

See rong, et linn võinuks aastate eest jaamahoone ise ära osta, on läinud ja tagantjärele väitlused suhteliselt mõttetud.

Mööda Eestimaad ringi sõites võib näha palju unikaalseid jaamahooneid tühjana ja lagunevana raudtee servas konutamas. Et Tartu üks kauneimaid puitarhitektuuri näiteid, vana vaksalihoone, saab kõigi muinsuskaitse nõuete kohaselt taastatud, selle üle võib küll vaid rõõmustada.

Mis aga omakorda ei välista, et linn seisab (ja on kogu aeg seisnud) selle eest, et rongiga reisijail oleksid normaalsed tingimused, olgu need siis taastatavas või selle kõrval asuvates hoonetes. Sellest sõltub ka ehitusloa väljastamine. Ja kindlasti pole juttugi mingist automaatsest loa väljastamisest, vaid peetud on sisulised ja põhjalikud diskussioonid nii raudtee esindajate kui hoone taastajaga.

Ehitusluba ei anta välja enne, kui ehitusprojektist on selgelt näha ka reisijate tarvis kavandatud ruumid.

Olen seda meelt, et vaksalis peavad olema normaalsed tingimused nii ootamiseks kui pagasihoiuks, kuid kindlasti on möödas need ajad, mil inimesed veetsid tunde ronge ja busse oodates.

Tänapäeval on aeg hinnas ja seda kasutatakse võimalikult ratsionaalselt. Seda enam, et nii bussi- kui ka raudteejaama ümbrus pakuvad selleks lähitulevikus erinevaid võimalusi.

Suurt ruumikitsikust pole ju märgata ka liiga väikseks tituleeritud Tartu bussijaamas, kust käib keskmiselt päeva jooksul läbi 2500 inimese ringis, rongile minejaid-tulijaid on umbes kolm korda vähem.

Lennuühendus avardub

Väga oluliseks pean tartlaste liikumisvõimaluste avardamist rahvusvahelises mastaabis. See on linnavalitsuse üks peamisi prioriteete.

Veel mõnda aega tagasi võis ehk utoopilisenagi näida mõte, et Tartu lennujaamast hakkavad lennukid Euroopa vahet sõitma, kuid nüüd on see võtmas vägagi reaalset kuju. Selged sammud on astutud selleks, et 2009. aastaks oleks Tartu lennuväli sellises tehnilises seisukorras, et suudab teenindada ka rahvusvahelisi liine.

Kindlasti tuleb ka linnal sellese panustada ning senine poole miljoni krooni suurune toetus lennujaamale peab kasvama. Samuti ootame Lõuna-Eesti lennuvärava avamisel tuge riigilt, kes peaks langetama oma regionaalpoliitikast lähtuva otsuse.

> Loe edasi