Tartu Ülikooli kümme geeniust
29.09.2007 00:01
Alo Lõhmus, Postimees
Millised Tartu Ülikoolis töötanud teadlased on 375 aasta jooksul kõige rohkem mõjutanud maailmateadust? Alljärgnev valik on kindlasti vaieldav, sest suurvaimude pingeritta sättimine on tegelikult võimatu, kuid annab siiski aimu ülikooli väärikast kohast teaduse ajaloos, kirjutab Alo Lõhmus. |
|
|
1. Tähtede mõõtja Friedrich Georg Wilhelm Struve
See energiline noormees saabus 15-aastasena Hamburgi lähedalt Altonast Tartusse plaaniga õppida filoloogiat. Kuid klassikaliste keelte asemel paelus Struve tähelepanu peagi hoopis matemaatika, sealt edasi aga juba astronoomia. 1813. aastal kaitses ta doktoriväitekirja ülikooli observatooriumi geograafilise asukoha täpsest määratlemisest ning sai ise sama observatooriumi astronoomiks.
Struve tutvus Euroopa observatooriumides leidunud parima vaatlustehnikaga ning otsustas, et Tartu tähetorni varustus peab need kõik üle trumpama. Ta muutis siinse observatooriumi maailma moodsaimaks, kirjutas astronoom Mihkel Jõeveer Struvele pühendatud artiklis. Tartusse tuli maailma esimene parallaktilise monteeringuga ja kellamehhanismiga varustatud pikksilm maailmas – Fraunhoferi refraktor.
«Võlutult seisin ma suurepärase kunstiteose ees, ilma et ma oleksin suutnud otsustada, mis on imetlusväärsem, kas kogu instrumendi ilus kuju ja tema täiuslikkus vähimateski detailides või tema otstarbekohane ehitus ja see geniaalne instrumenti pöörav mehhanism või tema võrreldamatu valgusjõud ja kujutise teravus,» kirjeldas Struve tundeid, mida teleskoop temas tekitas.
Teadustulemused ei lasknud end kaua oodata. 1826. aastal mõõtis ta sellel 24-sentimeetrise läbimõõduga teleskoobil Jupiteri kaaslaste diameetrid täpsusega, mis suudeti ületada alles 20. sajandi teisel poolel viiemeetriste teleskoopide ja arvutite abil.
Struve töötas välja kaksiktähtede täpse vaatlusmetoodika ning lõi valemid tähtede umbkaudse kauguse hindamiseks. Samuti arvutas ta välja tähe Veega parallaksi, mis oli üldse esimene usaldusväärne tähe kauguse määramine.
Lisaks rajas Struve Vene geodeesiateaduse, mõõdistades Liivimaad astronoomilis-trigonomeetrilise mõõtmismeetodiga ning juhtides Tartust ja hiljem Pulkovo observatooriumist tööd nn Tartu meridiaani (Vene-Skandinaavia meridiaankaare) määramisel.
Kõige selle kõrvalt jõudis Struve olla isaks 18 lapsele ja kasuisaks oma venna lastele.
2. Võrdleva embrüoloogia rajajad Baer, Rathke ja Kupffer
Tänapäevase embrüoloogiateaduse rajajateks loetakse kolme meest, kes kõik on Tartu taustaga. Königsbergi Ülikooli professor Karl Ernst von Baer oli Tartu Ülikooli kunagine kasvandik.
Martin Heinrich Rathke töötas aastail 1829–1835 Tartus füsioloogia ja patoloogia professorina. Koos Baeri tudengi Heinrich Christian von Panderiga rajasid nad võrdleva embrüoloogia.
1825. aastal avaldas Rathke artikli, milles teatas lõpuspilude avastamisest imetajatel ja lindudel. See oli läbimurre embrüoloogia ja põlvnemisõpetuse tekkeks, sest näitas, et varane looteline areng on kõigil selgroogsete klassidel ühine.
1828. aastal, mil Baer avastas imetaja munaraku, leidis Rathke lõpuspilud ka inimesel. Samuti tõestas Rathke jõevähi näitel, et selgrootu looma loote areng erineb selgroogse omast.
19. sajandi keskpaigas andis võrdleva embrüoloogia arengusse suure panuse veel üks tartlane. Aastatel 1858–1865 Tartu Ülikoolis töötanud Karl Wilhelm von Kupffer oli esimene, kes kirjeldas seljaaju embrüonaalse arengu erinevaid etappe.
3. Kultuurisemiootika looja Juri Lotman
«Kultuurisemiootika koputab oma sünnikodu uksele,» kirjutas Lotman oma artiklikogu «Kultuurisemiootika» eestikeelse esmatrüki eessõnas.
Leningradist antisemitismilaine eest Tartusse põgenenud teadlane töötas 1970. ja 1980. aastatel välja kultuurisemiootika põhialused, milleta on võimatu ette kujutada tänapäevaseid humanitaar- ja sotsiaalteadusi.
Lotman ja tema loodud Tartu-Moskva koolkond pälvisid rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse, mis muutis Tartu Ülikooli rahvusvaheliseks keskuseks semiootika ja vene filoloogia alal.
4. Neurokirurgia rajaja Ludvig Puusepp
Neurokirurgia sai alguse kahe Tartuga seotud kirurgi teadustööst.
Need mehed ei puutunud iialgi kokku – elasid nad ju lausa eri sajandeil –, ent nende vaimse ühistöö viljana sündis uus meditsiiniharu, mis võitleb kõige saladuslikumate haigustega – ajukasvajatega.
Aastatel 1871–1878 Tartus töötanud kirurgiaprofessor Ernst von Bergmann proovis opereerida ajukasvajaid, kuid iga teine tema skalpelli alt läbi käinud patsient suri. Samas ei jäänud opereerimata jäänud haigetest keegi elama.
See statistika pälvis 20. sajandi algul noore eesti soost Vene arsti Puusepa tähelepanu, kes järeldas, et ajukasvajatega võitlemiseks peab arst olema ühes isikus nii närviarst kui ka kirurg.
See uudne vaade kohtas vastuseisu, ent 1910. aastal sai just Puusepast Peterburis esimene professoritiitliga neurokirurg maailmas.
1920. aastal opteerus Puusepp Eestisse ning sai peagi Tartu Ülikooli neuropatoloogia professoriks. 1921. aastal tegi ta Tartus oma esimese siinse ajukasvajaoperatsiooni.
> Loe edasi |
|
|
|
|
kõik galeriid
