| 20-aastasele Tartu kõrgema tervishoiukooli tudengineiule tehti pakkumine
maasikaid korjama minna juhuslikult. Tema tuttaval tulid vahele teised
asjaajamised, mispeale tuli tal asendaja leida.
Jaanal sel hetkel Eestis töökohta ei olnud. Kuuldavasti aga pidi Soomes hästi teenima ja nii mõtleski ta, et proovib õnne ja tuleb tagasi vähemalt 20 000 krooniga. Suurt ettekujutust tal tööst ei olnud. «Kõige kohta teadsin ma alguses nii palju, et Soome asub teisel pool lahte ja maasikas on punane mari,» ütleb Jaana naljatledes. Soomes süüa oli liiga kallis, seega pidi kogu kolme nädala söögivaru Eestist kaasa tassima. Põhiliseks toiduks olid kiirnuudlid. «Vahel tegime ka ühepajatoitu, kui põllult juurvilju näppasime,» meenutab ta. Vandumine ja nutt Sealset õhustikku aga iseloomustas nördimus ja pinge. Kaaskorjajad pärinesid ühest väikesest linnakesest. «Noh, nad olid omavahel kaua tuttavad. Käisid karjusid üksteise peale. Kui vaja, laenasid konserviavajat või siis saatsid igasugustesse kohtadesse. Üldiselt seisis kirves alati õhus.» Nad olid hoopis teistsugusest keskkonnast pärit ja raske töö muutis kõik rahulolematuks. «Kõigil põllul rügajate näod olid tülpinud ja kohkunud – vaade oli miljonidollariline! Mõnikord viskas endalgi nii üle. Vandusin ja nutsin vaheldumisi,» kirjeldab Jaana. Alguses veel innustas raha kogumise soov, kuid üsna pea läks see üle. Töö oli selleks liiga ränk. Kõige hullemini mõjus maasikate korjamine tervisele. Selg valutas pidevalt, alguses olid põlved paistes ja punased ning hiljem muutusid sinisteks. Hommikul põllule minnes võeti valuvaigistit, sest kunagi ei teadnud, mis koht ja kui kõvasti haiget tegema hakkab. Kondid valmistasid pidevalt kannatust. Higi ja pisarad Pesemisvõimalused olid iseenesest olemas, aga soojaveeboiler oli nii väike, et ainult vähesed said õhtul dušši võtta. «Mõni päev võis ennast ogaraks higistada ja hetk hiljem saime sellise vihmasahmaka kuuma naha peale, et silme eest kiskus mustaks,» lausub Jaana. Kui parasjagu ei saanud mõni õhtu pesema minna, võis öösel särgi alt igasuguseid huvitavaid sitikaid-satikaid näpuga minema peletada või laiaks litsuda.
Vihma kaitseks olid eraldi riided, milles neiu enda sõnul nägi välja nagu
kosmonaut. «Vähemalt sai nendega teha head tselluliidiravi. Ma pole mitte üheski
trennis nii ohtralt higistanud,» muigab neiu. Suurt ärevust tekitas nende 20–30-liikmelises rühmas väljasõit kaugematele ja parematele jahimaadele. Kõik rühmaliikmed laoti kastiauto peale üksteise kõrvale seisma ja sõit võis alata! Sihtpunktis ootasid neid põhuga kaetud põllud. Alles mõni aeg tagasi oli üks maasikakorjaja sealsamas rästikule peale astunud. Selleks, et marjulised saagini jõuaksid, oli neil vaja kätega tundmatutes sügavustes sonkida. Iga hetk tuli valmis olla üllatuseks, sest kunagi ei teadnud, millal uss võib kuskilt kinni haarata. Põllul iga ilmaga Isegi kui taevast sadas pussnuge, vaadati üksteisele tüdinenult otsa, kummardati ning korjati robotlikult edasi. «Hämmastav, milleks kõigeks inimesed raha nimel valmis on,» imestab neiu. Tõsiasi, et keskmine korjaja maasikate noppimisega ratsa rikkaks ei saa, sai Jaanale esimestel päevadel selgeks. Ta teenis kahe nädalaga 5500 krooni. Kõige kiiremad ajasid kokku umbes 10 000. Ühe maasikakapa hind, mille korjamiseks kulus ligi 20 minutit, maksis 2–2,4 eurot. Parematel päevadel, kui maasikad olid suuremad, korjas ta 29 portsjonit. Kui saak oli väiksem, tuli mõni päev piirduda ka üheksa kapaga. «Ema hoiatas mind juba enne ärasõitu, et ega selle tööga enam ei teeni selliseid summasid nagu aastad tagasi. Enda proovile panemise soov oli siiski suurem ja nii ma otsustasingi minna,» lausub Jaana. Tema arvates suudab seal vastu pidada inimene, kes on juba pikemat aega sellist tööd teinud või kellel on lihtsalt väga suur rahahimu. Ainult sel juhul suudetakse lõpuni vastu pidada. «Minul lausa nii suurt nälga raha järele ei olnud,» ütleb Jaana lõpetuseks. Pärast teist töönädalat jättis ta Soome maasikapõldudega hüvasti ja äsja leidis endale Tartust tulusa ja meeldiva töökoha.
|
