Saksa väed polnud veel pärale jõudnud ning metsas redutas terve hulk punaväelasi. Kohalikud eestlased moodustasid oma elu päästmiseks omakaitseüksusi, sellal kui vanausuliste seas leidus üksikuid punaste kaasajooksikuid, kelle näpunäidete varal terveid eesti taluperesid loojakarja saadeti. Toonase Kavastu valla Kirepi, Koosa, Koosalaane ning Kargaja külas olid eestlased ja vanausulised venelased ajast aega sõbralikult koos elanud. Siis aga juhtus midagi, mille esimeseks vaatuseks oli kadedus ja õelus ning teiseks episoodiks kättemaks. Esimese vaatuse käigus tapeti kümneid eestlasi, teises aga vähemalt 14 venelast, kelle nimed on kantud endise Kirepi ja praeguse Metsakivi küla teenurgal lebavale mälestuskivile. Vastukaaluks on minu käes 1942. aastast pärinev bolševike vägivalla alt vabastamise esimese aastapäeva pühitsemise laululeht, mille tagaküljelt võib lugeda, et Kavastu vallas mõrvati või langes võitluses punastega 24 inimest. Neist noorim oli kolmeaastane Lembit Kalev ja vanim tema 81-aastane vanaisa Kaarel Kalev. Lisaks sellele oli tol ajal küüditatud või teadmata kadunud 15 inimest, teiste seas tuntud väliseesti kirjaniku ja ajaloolase Arvo Mägi vanemad. Aga ka neljaliikmeline vene perekond. Postimehe ülesanne ei ole välja selgitada, kes oli 1941. aasta suvel mõrtsukas ja kaasajooksik, sellega tegeleb kaitsepolitsei. Tapjad olid üldjuhul punaarmeelased ja saksa sõdurid, mitte kohalikud. On üsna ilmne, et vanausulised ei taha mäletada neid, kes koos punaarmeelastega eestlastele jahti pidasid, eestlaste mälu on aga nõrgavõitu seal, kus tuleb juttu omakaitselaste ja sakslaste poolt mahalastutest. Küll aga ei peta mälu neid, kelle lähedased tapeti. Sülelapse päästis uni Eestlastest. Peamiselt venekeelse elanikkonnaga Kirepi külas elanud Kalevite perel oli jõukas talu. Karli Kalev oli poolteiseaastane ja magas, kui punaväelased 30. juulil 1941. aastal majja astusid. Tema on juhtunust kuulnud oma onult. «Mul ei ole kahju, mul on viha,» rehmab Kalev käeseljaga üle vesiste silmade. «Ometi oli meil kohalike inimestega hea läbisaamine. Aga kui punavägi tuli sisse, siis olid nad nagu need kommunistid ikka – jooksid kaikad seljas ringi.» Vanaema, vanaisa, onu ning kolmeaastane vend Lembit käsutati pikema jututa kiviaita, kus nad pikali kamandati ja täägiga surnuks torgati. Imekombel jäi onu ellu hoolimata sellest, et tääk läbistas kaks korda tema keha. Kolmeaastane vend sai veel lisaks täägitorgetele ka püssikuuli. Väike Karli magas samal ajal toas voodis. «Nad käisid toas ka, aga lihtsalt ei näinud mind,» räägib ta. «Lahkudes panid nad aidaukse lukku ja viskasid võtme minema, võtsid veel söödavat kaasa.» Karli ärkas üles, roomas voodist välja ja õue ning hakkas karjuma. Onu hõikas Karlit, kes roomas aida kassiauguni, kust onu ta aita peitu tõmbas. Nõnda nad istusid seal surnud vanaema, vanaisa, venna ja haavatud onuga seni, kuni isa-ema tulid koju ja murdsid aidaukse lahti. Karli Kalevi ema ja isa jäid ellu tänu sellele, et olid kaduma läinud hobust või lehma otsimas. Justkui eelnevast oleks vähe, saadeti poisikeseeas Karli Kalev pärast sõda koos onuga veel Siberisse. Isa oli tol ajal juba Siberi vangilaagris, ema suri sõja ajal. Mis puutub Metsakivi külla püstitatavasse mälestusmärki, on see Karli Kalevi kinnitusel järjekordne kinnitus Venemaa urgitsemistest. «Venelane urgitseb kogu aeg,» ütleb ta. «Kui nad siiani ei tahtnud seda mälestuskivi panna, siis miks nad nüüd seda tahavad teha?» Kalev meenutab Koosal asuvat hukkunud punaväelaste hauda, millest pool tehti Venemaa toel korda ja teine pool on endiselt räämas. Kalev kardab tõsimeeli, et saabub aeg, mil Vene sõduri kirsa taas kord Eesti pinda pilastab. Laps koonduslaagrisse Venelastest. Peipsi-äärsest Varnja külast pärit Ulita Širokova küüditati sõja ajal Poola piiri äärsesse koonduslaagrisse. «Minu isa vennale pandi punane lint käe peale ja ta valvas ühte ruumi kinni pandud metsavendi,» lausus ta. «Mina, 14-aastane tüdrukuke, olin selles millegipärast süüdlane. Omad eestlased muidugi näitasid näpuga. Ega sakslased ei teadnud ju midagi.» Sakslased lasid Širokova isa venna maha, ehkki naise väitel ei osalenud onu eestlaste-vastastes aktsioonides, vaid teda sunniti metsavendi valvama. Širokova tunnistab siiski, et oli laps ja ega ta päris täpselt ei teadnud, millega onu tegeles. Širokova lisab, et tema arvates ei oleks seda mälestuskivi Metsakivile vaja. Milleks vanu haavu lahti kiskuda? Kelle huvides? Ärge hobuseid laske Eestlastest. Linda Kesa oli 12-aastane, kui tema isa Kirepi lähedal Meoma külas tapeti. Tema ei mäleta enam selle Kirepi küla elaniku nime, kes tema omakaitsesse kuulunud isa üles andis. «Meie ei teinud mitte midagi – ema jäi viie lapsega maha,» ütleb neiupõlves Partsi nime kandnud Kesa. Kirepi küla venelasest elanik Aftonom Širokov ruttas Partside peret hoiatama, et punaväelased tulevad neid tapma. «Panime söögikraami ja riided hobusevankrisse ja läksime meilt kilomeetri kaugusel asunud tallu pakku,» räägib ta. «Omakaitsemehed jäid meie maja valvama – metsast oli tulnud 15 vene sõdurit meid tapma, aga omakaitsemehed tulistasid vastu ja venelased põgenesid tagasi metsa.»
> Loe edasi |
