Oma ettekandes pidas professor Linnap hirmu käsitlemist konverentsi teemana ajakohaseks, sest praegu (post-11/09) on ohu ja turvalisuse küsimused ühiskonnas aktuaalsed. Hirm on meie kõigi esmane iseloomulik emotsioon ning muudab seega inimesed araks ja manipuleeritavaks liigiks.Tõhus veenmisvahend Kas ettekäändel «See on teie turvalisuse huvides» saaks mõtestada kõiki küsimusi tekitavaid riigi või ettevõtete teguviise? Propaganda tõhusaim veenmisvahend ongi ikooniline materjal (fotod, filmid, graafikud, statistika jm). Pronksiööl salvestatud pildimassiivi kasutati eri huvide teenimiseks: isiklik huvi – telefonikaamerate «olin siin»-tüüpi materjal, mis internetis levib ja mida politsei kasutas süüdistusprotsessis; eesti- ja venekeelse meedia informatiivsed vastuolud; kioskirüüstamise fotod julgemate ettevõtete (Sprite ja Evian) reklaamiks jne. Eesti ajaloos on varasemate poliitiliste sündmuste pildiline materjal aga siiani läbi uurimata. Professor Linnap tõi pronksiööle vastukaaluks näiteid Eesti ajaloost, eriti 1940. aastatest, millest pärit fotomaterjal on sõjapõgenike ja küüditatute perede käes ning muuseumidel avastamata. Maailma muutmine Philadelphias asuva Temple´i ülikooli emeriitprofessor dr Jay Ruby kritiseeris fotodokumentalistide valdavat vasakpoolset ühekülgsust – enamik neist loodab maailma parandada ühiskonna valupunktide näitamisega. Ent nende dokumentalistide üllastele kavatsustele vaatamata on professor Rubyl raske leida tõendeid selle kohta, et piltide abil oleks maailma oluliselt muudetud. Teiseks toob ta välja fotodega manipuleeritavuse, seda eriti digitaalajastul, kus pildil nähtav pole usutav. Analoogkaamera-ajastu tuntuim võltsimiskahtlusega näide on Robert Capa (1913–1954) sõjafoto «Langev sõdur» («Falling Soldier»), mille ümber ringleb palju müüte. Muide, Tartu Kõrgema Kunstikooli meediaosakonna äsja lõpetanud Andrus Lauringsoni diplomitööna valminud fotoinstallatsioonis on kõik need Capa kurikuulsa foto kuulujutud põnevalt tervikuks sulatatud, soovitan viltusesse majja näitusele kindlasti vaatama minna. Probleemiks samasus Kuigi üldistatult võib ühiskonna suurimaks probleemiks meie kaasajal nimetada turvalisust, näib kunstimaailmas mureks olevat samasus. Konverentsil pidas kaks ettekannet üks kunstimaailma prohvetitest – kunstikriitik ja professor dr Thomas McEvilley. Esimesel päeval jutustas ta loo postmodernismist, istudes pimenevas ruumis laualambi valgel ja lummates oma siira otsekohesusega publikut. Postmodernismist kõnelejatele mitteomaselt jättis McEvilley noortele kunstnikele alles lootuse, et nn valge kultuur ei ole valmis (s.t kõik ei ole veel tehtud ja nähtud). Ta põhjendas seda tähelepanekuga, et kõige huvitavamad perioodid kunstimaailmas sünkroniseeruvad samal ajal ühiskonnas toimuvate radikaalsete muudatustega. 1980. ja 1990. aastatel sai kunstimaailmas valdavaks nähtuseks globaliseerumine. Oluliseks peeti multikultuursust, iga kunstnik, olenemata rahvusest, vanusest, soost ja seksuaalsest orientatsioonist, võis teha kõiksugust kunsti. Tänaseks on globaliseerumisest saanud ennekõike majanduslik termin ja see tähendab kultuuriliselt ennekõike valdavalt amerikaniseerumist. Tulemuseks ei ole mitte multikultuursus, vaid samasus. Hiliskapitalistlikus globaliseerumises on kultuurist saanud tarbitav objekt. Erinevuste fetišeerimine on muutunud samasuse fetišeerimiseks, tõdes professor McEvilley. Konverentsi kõige meeldejäävam ettekanne oli aga tema raamatu «Antikunsti triumf» (2005) põhjal. Ettekandes suutis ta dadaismist kõneldes panna publiku kõhedust ja hirmu tundma.
Rahvusvaheline teadustöö • Tartu Kõrgema Kunstikooli rahvusvahelise teadustöö avalöögiks kujunenud visuaalkultuuri konverents «Pildid ja hirm» peeti 21. ja 22. juunil. • Teiste visuaalkultuuri korüfeede hulgas esinesid konverentsil ettekandega Thomas McEvilley (pildil, USA), Robin Dance ja Nicholas Sinclair (mõlemad Suurbritannia), David Tomas (Kanada), Nerijus Milerius (Leedu) ja Raphael Gianelli-Meriano (Prantsusmaa). |
