Nuuskpiirituse purgike käes seisin 1990. aasta üldlaulupeol laulukaare all ja olin vait. Kõik õpitud laulud olid suust kadunud, kõrvus kumises ja dirigendi poole vaadata ei tulnud pähegi. Läks meelest isegi minestada, mis mul ikka kombeks oli, ja mille ärahoidmiseks ema nuuskpiirituse purgi koos sooja kallistusega pealinna oma elu esimesele laulupeole läinud tütrele kaasa pani.

Tunne, mis laulukaare all väikest inimest valdab, on tegelikult sõnulseletamatu ja unustamatu. Väikses kooliruumis või aulas lauldud laulud ja täpseks timmitud noodid kaotavad oma argisuse ja pärast-tunde-koori-kohustuse kõla. Sa oled üks tuhandete omasuguste seas, üks tuhandete vaatajate-kuulajate ees. Meil on laulda üks tunne ja üks pakitsus hinges. Koos.

Noorte pidu on eriline. Selles on elu, värkust ja jätkamist. Traditsiooni igavest jätkumist ja ajaloo kalliks pidamist. Kui 2004. aasta laulu- ja tantsupeo eel oli arutelu, et kas meie oma laul ja tants suudavad kesta välismaiselt sädeleva kõrval, siis seekord ei ole sellest juttugi. Noored tansijad on nädala jooksul öelnud, et rahvatants on ilus, lahe ja meie enda oma. Loomulik osa meist.

Oma laulukoor või tantsurühm on Eestis kõige väiksemal vallalgi. Peohoos peaksime tähelepanu pöörama ja tänu avaldama neile ennastunustavatele koorijuhtidele ja tantsuõpetajatele, kes noori juhendavad ning tulevasi laulu- ja tantsupeo juhte koolitavad. See on nende jaoks aastatepikkune töö, mida ühiskonnas sageli töö vääriliseks ei peetagi. Kes sa oled? Koorijuht. Aa... Aga mis tööd sa teed? See on täiesti tavaline suhtumine.

Peol kohtume! Oleme lihtsalt koos.