Valdavalt luuleraamatuid avaldanud elvalane on andnud oma panuse ka ajakirjandusse ja teatrikunsti.

Pensionipõlve pidama asus ta Akadeemia toimetuse juhtimiselt. Ajalehe Edasi toimetuses oli ta 30 aastat tagasi korrespondent.

Teatrihuvilised on Kaalepit näinud näitlemas – aastal 1948 Tartu rahvateatri «Pisuhännas» Piibeleht – ja vaadanud tema kirjutatud näidendite lavastusi Vanemuises: «Minu silmad ja sinu silmad» 1965, «Iidamast ja Aadamast ehk Antimantiku-laator» 1967 ja «Mäe veri ehk Totomauna» 1979.

Ja kuigi Kaalep on osalenud isegi muusikateatris, ooperi «Kuningal on külm» libreto autorina, on ta tuntud eelkõige kui poeet.

Tema ja luule suhetele keskendub ka konverents, mis algab homme kell 11 Tartu kirjandusmajas.

-------------------------------------------------------------------------------------

Valter Ojakäär , helilooja:

Oleme Ainiga teinud koos ühe väikese ja ühe suure asja. Väikest teab iga teine. Tihemetsa Tiinast on saanud koguni mingi mõiste eesti uuemast folkloorist, umbes nagu Rehepapp, Pronksmees või Anu Saagim.

Ühiseid laule on meil kümmekond, mõni ehk etemgi kui see Tiina, aga lööklaulude teed on imelikud. Vist sai määravaks, et 1962. aasta võistluskontserdil laulsid Klas, Terasmaa, Loop ja Haug selle laulukese teisele kohale.

Suurt asja ei tea keegi, ehkki ooper «Kuningal on külm» sai tõlgitud vene ja saksa keelde ja kiidulaulud kõlasid Tartust Moskvani.

Idee panna Tammsaare ooperisse andis Vladimir Alumäe. Panso laitis maha, aga Ird – hull nagu ta oli – sattus vaimustusse. Libreto autoris ei saanud olla kaksipidi mõtlemist: see pidi olema Kaalep.

Ja tõepoolest, Ain sai hakkama uskumatuga: sõelus Tammsaare filosoofiast välja parimad pärlid, sidus need loogiliselt ja filmilikult arenevaks tervikuks.

Ning – last but not least – ta lisas mükse valitseva korra kohta ka enda poolt: «Oh, milleks rääkima sa pead, et riigis on veel mõni kriim või muhk – riik soovib rahvale ju head, tööd rahva heaks teeb nägematu nuhk.» Ja edasi samas vaimus!

Aini idee oli tuua ooperisse ka striptiisistseenid. Lavastaja Kaidu katkestas need enne viimase hilbu langemist. Vanemuises etendus «Kuningal on külm» 30 korda. Siis sai neitsi Angela lapse, asendajat polnud.

Aini 80. sünnipäevaks Eestis uuslavastust ei tehtud – ehk jõuavad 85-ndaks? Või teeb Eri Klas Moskva Novaja Operas ära?

Ingo Normet toob sügisel Vene Draamateatris lavale näidendi «Kuningal on külm», kasutades tekste ja muusikat unustatud ooperist. Nuhkide kupleesid lauldi ka Tallinna Linnateatris. Nii et vahest polegi meie suur asi lõplikult unustatud?

Jaan Tooming , lavastaja:

Ma ei ole kunagi päevikut pidanud ja sellepärast ma hästi nii vanu asju ei mäleta, aga nii palju on mul meeles kindlasti, et Ain Kaalepi näidendis «Mäe veri ehk Totomauna» olid polüneeslased ainult ettekääne.

Nii nagu valged valitsesid lavastuses polüneeslasi, valitsesid sel ajal venelased meid, ja see näitemäng oli mõeldud alltekstina tolle aja olukorra suhtes.

Ain Kaalep kirjutas mulle pikalt vihikusse, mis ta oma näidendiga mõtleb, ja arutles sellel teemal, aga mulle ei meenu, mida nimelt. Täpselt ei tule meelde ka kaks sõna, mis läbisid kogu näidendit – kas «kõik toimub» või «kõik liigub» või «kõik juhtub».

Proovides ta ei käinud, tuli ainult esietendusele.

Minu meelest kenasti mängis seal naispeaosas Silvi Ait, kes kahjuks on nüüd meie seast lahkunud. Mulle tundub, et Ain Kaalep jäi tema mänguga rahule, kas ta aga kogu lavastusega rahule jäi, seda ma ei tea.

Tol ajal oli meil Polüneesia uurijaist ja tundjaist vaid Uku Masing. Tema muide ka nägi seda etendust. Me istusime kõrvuti ja lõpus ütles ta midagi omaette vaikselt. Kuid ma ei tea siiamaani, mis see oli, sest mul ei olnud kombeks temaga teatris rääkida.

Nii jäigi saladuseks, mida arvas Uku Masing sellest lavastusest. Ta tundis ka polüneesia keelt ja hiljem ilmus tal raamat «Rapanui vabastamine...», nii et oleks olnud huvitav teada, mida ta arvas polüneesia teema käsitlemisest «Mäe veres».

Aga ma ütlen veel kord, et selle näidendi lavastamine oli ettekääne meie olukorra näitamiseks. Ma mäletan, et Kaalep pakkus ise näitemängu ja siis veel ei olnud tal see valmis kirjutatud. Aga ta teadis, millest ta tahab kirjutada.

Vanemuises jõudsid lavale ka tema «Iidamast ja Aadamast» ja «Minu silmad ja sinu silmad», aga see oli väga ammu. Mind ei olnud siis veel Vanemuises. Ja tema näidenditest kirjutati väga hästi.

Toomas Kiho , ajakirja Akadeemia peatoimetaja:

Üsna suure tüki Ain Kaalepi senisest elutööst moodustab ajakiri Akadeemia, mille peatoimetajaks ta oli selle taasilmumise algusest kuni 2001. aastani, kui ta pensionipõlve nautima asus.

Kuigi Akadeemia uue tuleku esimesse tuumikusse Ain Kaalep vahest ei kuulunudki, oli muudele tegijatele üsna selge, et just Kaalep – erudiit ja demokraat – sobib kõige paremini peatoimetaja kohale.

Oli ta ju viljakas ja tunnustatud tõlkija, kirjanik ja tegus ühiskonnaga kaasa mõtleja. Vahest eesmõtlejagi. Olnud Tartu Ülikooli tõlkekabineti juhataja, olles Kirjanike Liidu liige (aga Akadeemia ongi ju Eesti Kirjanike Liidu kuukiri) – niisiis olid ka organisatoorsed ja formaalsed parameetrid soodsad. Seega igati paras mees uut akadeemilise kultuuri ajakirja juhtima.

> Loe edasi