Samal teemal: Rockile – meeskonnale ja vedurile Nõrkustele viidanud korvpalliaasta hullutas fänne

Tanel Tein

Finaalseeria lõpuvile. Tanel Tein surub käed näo ette ja langetab pea.

Novembris Moskvast kodumaale ja -klubisse naasnud Tanel Tein andis Rockile vajaliku uue hoo. Mitte küll läbimurret Balti liigas, küll aga oli tal oluline osa Tartu meeskonna finaalijõudmisel Eesti meistrivõistlustel ning seal seeria maksimaalseks, seitsmemänguliseks venitamisel. Tein oli A ja O.

Tein on platsil mees, kes eesmärgi saavutamiseks palju vahendeid ei vali: kui on vaja, annab eksinud meeskonnakaaslasele sellise verbaalse lopsu, et too enam eksida ei taha. Kuid just sellist kõva ütlejat meeskond vajabki.

Teiniga saadi tagasi mängija, kes võtab vastu otsuseid ja julgeb nende eest ka vastutada. Kuid Eesti ühelt kõrgemapalgaliselt mängijalt tulebki sellist käitumist tahta.

Teini tulekuga kogunesid rockilased mängu jooksul korduvalt puntrasse nagu võrkpallurid pärast edukat rünnakut ning Tein seletas siis järgmisi sõjaplaane. Või noomis.

Kasu Teinist sai enim J. S. Nash, kes tõdes, et nappide nõupidamisminutite jooksul on treeneri isegi ingliskeelsetest juhtnööridest pisut raske aru saada ja on hea, kui platsil keegi järele aitab.

Samas püüdis Tein kohati liiga palju asju suuga ära teha ja jutustas rohkem kui vaja olnuks.

Ka kõlas Teinilt karme sõnu ka seepärast, et ta tahtis, et teda ümbritsevad mängijad oleksid samast tasemeklassist kui ta ise. Kuid polnud. Seetõttu võinuks Tein end pigem natuke teiste oskuste järgi kohandada.

Milline on Tanel Tein väljaspool platsi? Tanel on ikka Tanel, öeldakse. Ühesõnaga liider.

Toomas Kandimaa

Finaalseeria lõpuvile. Kurb ilme näol, tõuseb Toomas Kandimaa varumeeste pingilt püsti.

Osa külalisi polnud veel lahkunud, kui Kandimaa oma 18. sünnipäevalt 1993. aastal Berliini korvpalli Euroopa meistrivõistlustele sõitis.

Ja noor Eesti koondislane andis oma osa Eesti kuuendasse kohta ning Kandimaa oli üks vähestest, kui mitte ainus, kelle tabavusprotsent meistrivõistlustel oli sada.

Vahepeal Tallinnas, siis jälle Tartus ning seejärel jälle pealinnas kätt proovinud Kandimaa naasis koju mullu, asudes Tartu Ülikooli ka korvpalliõppejõuks.

Rocki meeskonnas Kandimaal õpilasi pole, trennis on ta ise «õpilane», kuulates treeneri korraldusi. Kandimaa on väga hea analüüsivõimega mees, treeningul uurib treenerite öeldut, mõtleb ja arutleb aktiivselt kaasa.

Kuigi Deltaga kahekordseks Eesti meistriks tulnud Kandimaal võib meel olla mõru, et peab kogu aeg mängu pingilt vaatama, tuleb tal leppida, et nooremad on peale kasvanud ja tema aeg hakkab ümber saama.

Samas on ka üheteistkümnes ja kaheteistkümnes mees võistkonnas vajalik, sest see loob treeneris kindluse, et tal on vääriline vahetus võtta, kui edurivimeestega midagi juhtub.

Kurjad keeled sahistavad, et Kandimaa kuulub meeskonda lisaks mänguoskustele veel ka seepärast, et ülikool ei saa korvpalliõppejõule väärilist palka maksta ning lisaraha saab siis mehele kanda spordiklubi kaudu.

Martin Viiask

Finaalseeria lõpuvile. Otsustava mängu nullipoiss Martin Viiask seisab kurvalt Toomas Kandimaa kõrval.

Rocki pikim, 206-sentimeetrine Martin Viiask kadus mõne aasta eest korvi alt kui udupurujutt, kui kogenud lauaröövel Margus Metstak teda natuke müksas (see on hästi leebelt öeldud). Nooruke pallur kartis haiget saada ning hoidis end korvist eemale.

Ega Viiaskile haiget saada praegugi meeldi ja kui kuskilt valutab või tervis pole päris hea, võtab ta trenni- ja mängupausi.

Finaalmängude ajal tõestas aga Viiask, et tasapisi julgeb ta mürakatega rassida küll. Meenutagem Rait Keerlese ja Viiaski vastasseise. Kuid Viiask on ka kogukamaks muutunud. Viimase kolme-nelja aastaga on ta juurde võtnud umbes kümme kilo. «Kappi» ei saa Viiaskist kunagi. Tema kehaehitus ei luba seda, muidu läheks Viiask katki. Nii ütlevad spetsid.

Selles, et Viiaskile on loodus korvpallurile vajalikku kuhjaga andnud, ei kahtle keegi. Tal on pikad käed, ta on liikuv ja tal on korvinälga. Tunnustavaim iseloomustus Viiaski kohta kõlab, et temast võiks saada parem vend kui Toni Kukoc (mitmekordne NBA meister ja Chicago Bullsi hiilgeaegade üks alustaladest Michael Jordani kõrval).

Viiask ütleb otse, seda ka treeneritega suheldes. Teisalt usaldab väga juhendajaid, kuulab neid teraselt. On sõbralik, heatahtlik ja pealekauba killumees. Kui sellele piraajakasvatajale noormehele lisanduks enesekriitilisust, rohkem analüüsivõimet, natuke keret ning pisut enam mehelikkust, saaks temast supermees.

Heiko Rannula

Finaalseeria lõpuvile. Heiko Rannula jalutab istuva J. S. Nashi juurde, lohutuskäsi ette sirutatud.

> Loe edasi