Viimasel ajal on kuulda vabaabielus elavate inimeste nõudmisi, et riik peaks neid toetama sarnastel alustel abiellunutega. Et tahaks nagu olla riigi silmis võrdväärne nendega, kes on võtnud endale abieluga kaasneva vastutuse ja kohustused.

Ilmalik abiellumine iseenesest ongi protseduur, mille võib läbi viia mõnesajakroonise riigilõivuga ja see seadustab suhte. Mis suhet siis veel seadustada on vaja?

Kui otsustatakse materiaalsetel kaalutlustel suurest abiellumise tseremooniast loobuda, saab toimingu läbi viia suisa mõnesajakroonise riigilõivuga. Isegi pitsabaarist ei pea pärast läbi astuma! Võib kohe tööle tagasi minna.

Vabaabielu on normaalne nähtus seni, kuni see ei ole seadustatud. Just lepingu puudumine muudabki selle nii vabaks, nagu see on. Kohe, kui vabaabielule antakse mingi eristaatus, omandab see päris kummalise kõrvalmaigu.

Kui vabaabielu isu saab otsa, mis siis? Kas siis tuleb vabaabielu lahutusprotsess? Sest nagu mina aru saan, pelgavad vabaabiellujad abielu siduvat iseloomu. Küll aga tahaksid nad võtta kahe peale eluasemelaenu ja täita ühiselt tuludeklaratsiooni. Järelikult on vabaabieluliste inimeste ühised huvid eelkõige materiaalset laadi.

Siit viibki mõte vägisi selleni, et naised, keda mees ei taha laiskusest või argusest altari ette viia, otsivad nüüd veidraid mooduseid oma kooselu mingisugusekski seadustamiseks. Mine sa tea, millal teinepool varvast laseb ja siis on vähemalt võimalik midagi jagada! Muidu jääb ju kõik mehele.

Kuna abielu ei ole eriti trendikas nähtus, siis tundub paratamatult, et eelkõige kardavad vabaabielulised tegelased mõistet «abielu». Ehk on see liialt ambitsioonikas, nõudes meie tülgastavalt väikekodanlikus ühiskonnas midagi enamat kui mateeria kokkukühveldamist ja hilisemat jagamist.

Abieluleping kõneleb inimestevahelisest armastusest ja eeldab, et nad vähemalt püüavad olla koos terve elu. Vabaabielu tundub aga lähtuvat eeldusest, et inimesed võivad teineteisest ära tüdineda. Ainus mure on siis see, kuidas pärast lahkuminekut kapp ja auto pooleks saagida.

Niisiis võiks riik mõelda välja mingi valemi, kuidas vabaabielus olijad saaksid seda kappi ja autot saagida. Kõige lihtsam oleks suhte algul sõlmida mingi leping, mille järgi nüüd ja edaspidi kuulub kogu träna mõlemale fifty-fifty alustel. Kui isu ühte voodit jagada otsa saab, hakatakse sõbralikult või kohtu kaudu vaidlema, kui suur on fifty.

Järgmisena võiks seadustada ka armukeste pidamise, sest neilgi võiks olla vastastikusest suhtest mingit kasu. Ühel ilusal päeval ei pruugi pelgalt seksist enam piisata.

Aga mina isiklikult soovitaks inimestel elama hakata, mitte kükitada vutlaris ja mõelda oma elu fikseerimiseks välja mingeid pooltooreid variante. Äkki ostaks poest lillekimbu, suudleks õhtul oma vabaabielunaist ehk elukaaslast ja küsiks temalt lõpuks ometi, kas ta tuleb teile päriselt naiseks. Ja mis te arvate, mida ta vastab?