Ometi on istutud ümarlaudades, korraldatud ajurünnakuid, maha saetud hulk metsa ja sellest tehtud ajalehepaberi peal saadetud Tartumaale ja kaugemalegi teade: noored, te pole kaubamajas oodatud kliendid!

Ise käisin viimati paar kuud tagasi kaubamajas lõunatamas – kisub sinnapoole, et minagi «ei tee midagi halba, aga ei tee ka midagi kasulikku», pealegi kulutan vähem kui noorukitest igapäevakülastajad. Kas olen siis selle maja silmis samuti mitteoodatud klient?

Kuigi hiljutise tööreisi ajal Tartuga sarnanevasse šoti väikelinna Dundeesse olid Tartu noorte tegemised juba üldsuse tähelepanu all, ei olnud mul alguses mõtteski sealseid noori jälgida.

Aga et raamatukogu, kus töötasin, oli laupäeval suletud, siis jäi paratamatult üht-teist nii nooremate kui vanemate šotlaste tegevusest silma ja kõrva.

Šoti varblaseparv

Ma ei tea, kas Dundee peatänava äärse kaubanduskeskuse ehitus tekitas sama palju poleemikat kui Tartu kaubamaja ehitus, aga hoone on uhke ja ta asukoht intrigeeriv. Nimelt on kaubamaja linna suurima kiriku naaber, seda justkui emmates (piirab kirikut poolkaarena kolmest küljest).

Arhitektuur arhitektuuriks. Ühel pealelõunasel hetkel oli kaubamaja esine väljak ühtäkki täis kusagilt välja ilmunud käratsevaid teismelisi. Neid oli vähemalt ühe kooli jagu, kui mitte rohkem. Ja järgmisel hetkel vajus kogu see summ majja sisse.

Vähemus otsis tegevust poodides-poekestes, enamus valgus keskuse kümnetesse kohvikutesse, baaridesse, ka lihtsalt istumiseks kohandatud nurkadesse ja nurgatagustesse.

Kära oli tublisti rohkem kui varem, baarmenitel-ettekandjatel oli tegemist rohkem kui varem, vanemal publikul noori vaadates huvitavam olla kui varem.

Ei paistnud küll sedamoodi, et ükski neist noortest oleks tellinud kümnete naelte eest, enamasti piirduti topsitäie Coca Colaga. Aga keegi ei vaadanud varblastena käratsevaid noorteparvi kurja näoga, pigem ütlesid need pilgud: tean sind küll, oled minu naaber, minu poja/tütre klassivend, hea, et sa siin nähtaval oled, on teada, millega tegeled.

Barcelonas kõik okei

Hiljutise Barcelona reisi ajal jälgisin meie lehtedes vabaõhujoomingute korraldajateks tituleeritud hispaania noori juba teadlikult valvsa huviga.

Tõsi, juhtusin nägema politsei poolt hoolega turvatud protsessiooni, mille mõte tundus olevat protest mõõdutundetult hindu kergitavate kaupmeeste vastu – alkohoolsete jookide kõrge hind kohvikutes on väidetavalt vabaõhujoomingute korraldamise ajend.

Aga muidu noored nagu noored ikka. Pigem kambakaupa koos kui üksikult, pigem käratsemas kui vait, pigem tasuta mõõganeelajate või ahvitaltsutajate trikke vaatamas kui oma taskuraha kallite turismitsooni kohvikute omanikele loovutamas.

Erandi moodustas peaväljaku Catalanja servas asuv Hard Rock Café. Ukse taga väreleva noortekamba tõttu oli sinna raske sisse trügida ja hiljem välja saada.

Õieti oli tegu sellise noortekooslusega, kellest pool kohvikumajas sees, teine pool tänaval ja kolmas osa sõelus nende kahe vahet mingeid sõnumeid edastades, ilmselt müügil olevate CD-de ja DVD-de ning nende hinna kohta.

Iga sellise kohviku personali koosseisus on tursked, enamasti tumedat nahavärvi turvamehed. Kuid neile näis see põhjamaa mehe meelest mõttetu segadik olevat okei ega nõudnud sekkumist toonis «Nüüd need, kel raha on, kähku sisse, kes midagi ei osta, tõmmake uttu!».

Sama keti kohvikute külastusi Londonis, Amsterdamis ja mujalgi meenutades tundus, et seal oli kord natuke karmim, aga asja (äri) põhiolemus on ju kõikjal sama. Muusikaäri ja laiemalt kogu popkultuuri müük.

Tartus sekkub politsei

Kui nüüd tagasi tulla koduste asjade juurde, siis ega kõik noored pea A. Le Coqi spordimaja fännid olema. Mõni võib vabalt ka kohvikus muusikat kuulata, ise klubis musitseerida, halli ja igavat Emajõe betoonrinnatist grafitiga lilleliseks maalida vms.

Vaevalt meil õnnestub Tallinnaski, veel vähem Tartus kunagi Hard Rock Café keti kohvikut tööle panna, aga mõne kodumaise analoogi, millele pole võimsat välismaist konkurenti karta, võiksid nutikad ärimehed või -naised suhteliselt riskivabalt tööle panna.

Kui tulla meie kaubamaja «noortekampade» teema juurde, siis see on parim näide, kuidas Tallinna Kaubamaja, turvafirmad ja linnavalitsus(e noorsooteenistus) on suutnud ennast ja takkatippu ka politseid naeruvääristada.

On ilmselt tõsi, et turvatöötajat, kes nagu märg kaseleht kaubamaja külastajate külge kleepub, on noored mõne sündsuse piirimaile jääva hinnanguga kostitanud. Ilmselt on mõnigi noor olnud ülemeelikus tujus sealtsamast toidumaailmast ostetud alkoholi pruukimise tõttu.

Ilmselt jõlgub mõnigi neist ringi tundide ajast.

Kuid ässitada politseid popitegijaid püüdma ajal, kui Lõuna prefektuuri esindaja teatab volikogule, et narkodiilereid püüavad nad nii palju, kui jõudu üle jääb ja selleks vaba aega on! Selle peale ütleksid needsamad noored: «Come on! Täiesti mõttetu see politsei.»

Igas suuremas linnas leiame Tartu kaubamajaga sarnase maja, igas sellises majas rohkem või vähem noori inimesi. Aga ka kodutuid, narkomaane, kerjuseid jt.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33