Lavastaja Peeter Raudsepp selgitab kavalehel väga täpselt, millele on kultuuriakadeemia näitekunsti eriala kolmas kursus lavastuses keskendunud: «Müsteerium buffi» lood ise ja Dario Fo vihjatud näitlemisvõtete tundmaõppimine.

Ja nii ongi. Tudengite näitlejatehnika valdamine on hea ja muljetavaldav. Psühholoogilisus-sisulisus on teisejärguline. Kuigi siinkohal võib vaielda, kuivõrd üks võib sõltuda teisest.

Kõigil näitlejatudengitel on võimalus end piisavalt näidata ja proovile panna, kes suudab usutavamalt, veenvamalt, kaasakiskuvamalt oma loo ära rääkida. Eks koolitöö näitamine olegi suurel määral ikka õpitu näitamine.

Müsteerium kahes vaatuses sisaldab üheksat lugu, mis põimuvad üheks terviklooks. Lihtsustatult öeldud – Kristuse looks.

Lavastusliku poole pealt pole nagu väga midagi öelda, sest lavastuskontseptsiooni peaaegu et pole. Lavastaja on keskendunud samuti näitlejatele, nende avamisele.

Näitlejad ja žestid

Õnnestunumad esitatud lood olid minu arvates «Talumatsi sünd» (Siim Pede), «Laatsaruse ülesäratamine» (Priit Loog) ja «Rändnäitleja sünd» (Sten Karpov).

Fo pidas teatris oluliseks žesti. Viljandi tudengite lavastuse üks põhiväljendusvahendeid ongi žest oma tuhandete varjunditega.

Žestikuleerimiskunsti on tudengid omandanud filigraanselt ja nüansirikkalt. Pole ammu teatris näinud, et ühele näitlemisvahendile keskendutakse nii põhjalikult.

Näitlejale on tema töös üks olulisimaid asju, et ei tekiks stampe. Žestil on üsna kerge muutuda stambiks.

Ja ka publikule on oluline, et näitlejat oleks jätkuvalt – lavastusest lavastusse, etendusest etendusse – huvitav vaadata. Lauseid nagu «ah, ma olen seda juba näinud» ja «see näitleja teeb seda liigutust (või häält) peaaegu igas tükis» kuuleb üsna sageli.

Lavastuse põhieesmärk pole olnud groteski ja satiiriga publiku närvi peale surumine, dialektiliste konfliktide loomine.

Et «Müsteerium buff» praegust publikut mõjuvalt ja teravalt kõnetaks, tuleks seda sisuliselt palju muuta. Päevakohasuse, poliitilise ja sotsiaalse tausta kasutamise läbi. Fo arvates saabki näitleja publiku hoiakut kombata, muuta ja mõjutada väljendusvahendite ja stiiliga.

Paneb mõtlema

Need asjad on omavahel seotud. Nii et tegelikult küünib teatritudengite koolitöö ka selleni, et suudab vaataja Kristuse loo päevakohaste teemade ja probleemidega mõningal määral mõtlema panna.

Suheldakse otse publikuga, tuuakse sisse eluasemelaenu teema, kasutatakse äraleierdatud viisijuppe muusikalidest. Need jäävad siiski muu varju ega ole väga teravad, vaid mõjuvad pigem kuidagi kulunult ja pingutatult.

Väga huvitav oleks «Müsteerium buffi» vaadata edasiarendatud kujul – kui Fo satiiri ülekandmiseks oleks kasutatud eestimaiseid aluslugusid.

Ei saa mainimata jätta ka mõnda häirivat asjaolu. Kavaleht kubiseb kirjavigadest ning lavapilt (kujundus, kostüümid) tundus kuidagi mõttetu ja jättis veidi räpaka mulje.

Sadamateatris

• 25. aprillil esietendus Sadamateatris Dario Fo «Müsteerium buff» kahes vaatuses, selle on lavastanud Peeter Raudsepp.

• Mängivad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti õppetooli kolmanda kursuse ehk kuuenda lennu tudengid.

• «Müsteerium buffi» saab Sadamateatris vaadata ka 2. mail kl 19.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5