Paljude valdade ja linnade suutmatus tagada kõigile väikelastele päevahoiu võimalus on pannud hakkajad emad-isad härjal sarvist haarama. Tartus on üks osa sellistest lapsevanematest koondunud eraviisilist lapsehoidu alustavasse Tartu Lastehoiu Seltsi, kes loodab peagi avada esimese kuni 17-kohalise hoiurühma Mäe tänava lastekodus. Kuigi linnavalitsus lubab maksta iga lapse pealt 2100 krooni toetust, pole see summa seltsi arvates piisav. Vaja olevat enam kui poole suuremat summat. Ühtlasi on karm fakt, et vähemalt paarisaja sõimeealise lapse päevahoid on Tartus jäänud endiselt täielikult nende emade-isade mureks. Linn ei anna neile seaduses nõutavat lasteaiakohta ega anna ka raha, toetamaks hoidja palkamist, mis neelab vähemalt miinimumpalga. Tartu Postimees otsustas koguda arvamusi, kas omavalitsus peaks ühel või teisel moel siiski vastutama. ------------------------------------------- Margit Pikmets-Pilt Tartu Lastehoiu Seltsi juhatuse liige Minu arvates oleks oluline luua võrdsuse tunne: kui ma ei saa linna lasteaias kohta, saan maksta hoiuteenuse eest kusagil mujal. Kindlasti peaks aga omavalitsus lasteaiakohata jätmise lapsevanemale kompenseerima, tähendagu see kas või sisuliselt vanemapalga perioodi pikendamist. Enamikul emadest pole tööle naasmine valiku küsimus, vaid sundkäik. Perekonna eelarves tekib tohutu auk, kui emapalk lõpeb, aga tööle minna pole võimalik, sest last pole päevaks kuhugi panna. Enam-vähem võrdsest olukorrast võiks rääkida, kui omavalitsuse makstav toetus oleks vähemalt 3500 krooni. Eralasteaia hinnad on 4500-5000 krooni kuus, 2100-kroonise toetuse korral, mida Tartus lubatakse, jääks ikkagi linnalasteaiaga väga suur erinevus. ------------------------------------------- Jaak Aab Riigikogu liige, Keskerakond Põhimõtteliselt olen nõus, et vallad ja linnad peaksid püüdlema lapsevanemate võrdse kohtlemise poole. Aga ma pole päris nõus sellega, et päevahoiuteenust peaks omavalitsus rahastama võrdselt munitsipaallasteaedadega. Hoiutingimused ja nõuded pole ju võrdsed. Omavalitsus on nendes otsustustes suhteliselt vaba. Toetust võiks maksta, aga mil määral, otsustab iga omavalitsus ise. Samamoodi kui otsustatakse näiteks spordikoolide toetamine. Ma ei usu, et seda saab reguleerida üle Eesti ühe puuga. Kohustust erapäevahoiu teenuse eest toetust maksta praegu seaduses pole. Selle sätestamine oleks kindlasti vajalik, aga nüanssides tuleks linnade ja valdadega läbi rääkida. Normaalne proportsioon oleks ehk see, kui omavalitsuse toetus oleks enam-vähem võrdne lapsevanema makstava summaga. Kindlasti tuleb toetada seda, et kõik lapsevanemad, kes soovivad lapse kõrvalt tööle naasta, saaksid seda teha. See pole ainult lapsevanema mure. Meil on ju tööjõudu vähe. See, et omavalitsus maksab lapsehoiuteenuse eest toetust ainult koolitatud lapsehoidjale, tuleneb sotsiaalhoolekande seadusest. Ikka on küsitud, miks ei võiks mõni vanaemakene või tädikene lapsehoidjaks olla, aga ma ei arva siiski, et igaüks võiks lapsi hoida. ------------------------------------------- Pille Rives jurist, lapsevanem Tartu linn on lubanud meie enda mittetulundusühingu organiseeritud lapsehoiu ülalpidamiseks 2100 krooni kuus iga lapse eest. Tartu haridusosakonna andmeil maksab üks munitsipaallasteaia koht sel aastal linnale 3000 krooni kuus pluss investeeringud. Kusjuures pole selle summa sees raamatupidamisteenuseid ja nii edasi, sest neid osutab linnavalitsus ise. Tõenäoliselt hoiab Tartu linnavalitsus meie lastele loomata lasteaiakohtade pealt kokku vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem, kui on see 2100-kroonine toetus. Mina leian, et kuni linn meile ise lasteaiakohta ei paku, peaks ta hüvitama meile nii ruumide rendi kui üldhalduskulud võrdselt linna lasteaiaga. Kui ta seda ei kavatse – andku siis lasteaiakoht. Me ei korralda ise lastehoidu lõbu, vaid häda pärast. See on meile nagunii lisatöö, rääkimata lisakulust. Erapäevahoius maksab koht praegu 4500 krooni. Linna makstav 2100 krooni läheb otse ettevõtja taskusse, mina peaksin juurde maksma veel 4500. Minul kuluks erapäevahoius oma kahe lapse peale 9000 krooni kuus. See on jabur süsteem. Kutsetunnistusega lapsehoidjaid, kelle arvete alusel oleks linnavalitsus nõus toetust maksma, Tartus lihtsalt ei ole. Perepäevahoiukohti, mida linn praegu rahastab, on praegu alla kaheksakümne. See tähendab, et linna toetusest saavad osa vaid vähesed lapsed. ------------------------------------------- Maret Maripuu Sotsiaalminister, Reformierakond Lapsehoiuteenuse korraldamine on omavalitsuste kohustus ja nemad peavad tagama ka teenuse kvaliteedi. Töö-, pere- ja eraelu ühitamise vaatepunktist on lapsehoid Eestis hetkel üks põletavamaid probleeme. Kuna lasteaiakohti napib meil täna paljudes omavalitsustes, on riik neile appi tulnud ja oma lahendusi välja pakkunud. On loodud programm «Igale lapsele lasteaiakoht», mille elluviimiseks on aastatel 2008–2011 nähtud ette eraldada riigieelarvest kokku 1,4 miljardit krooni. ------------------------------------------- Jüri Sasi Tartu abilinnapea Tartu on juba valinud alternatiivse lastehoiuteenuse rahastamise tee. Linn maksab nende kohtade eest 2100 krooni lapse kohta kuus. Selle aasta linnaeelarves on alternatiivhoiu rahastamiseks ette nähtud 1,1 miljonit krooni. Tõsi, see raha katab ära jooksvad kulud, kuid ei kata investeeringuid. Linn toetaks ka lapsehoidja teenust, kui lapsehoidja oleks litsentseeritud, tegevusloaga ja võtnud end arvele füüsilisest isikust ettevõtjana. Aga kui ta lihtsalt ütleb, et ma lähen nüüd naabritüdrukut hoidma ja maksku linn mulle see kinni, siis seda toetada ei saa. See oleks ümbrikupalk, mida linn maksta ei saa. Samuti pole realistlik maksta alternatiivhoiu eest põhimõttel, et kõigi kulutused lapsehoiule oleksid võrdsed ja linn kataks täielikult hinnavahe, mis on munitsipaal- ja erahoius. Sellises olukorras võiksid eralasteaiad kokku leppida, et koha hind saab olema 5000 krooni, las linn maksab selle kõik kinni. Piirhind on vajalik, sest muidu võiks põhimõtteliselt tõsta hinda lõpmatuseni. Ametlikku alternatiivset lapsehoiuteenust pole piisavalt, aga neid hoiukohti tekib järjest juurde. Näiteks hakkas Tartu kutsehariduskeskus hoidjaid koolitama. Samas pole Tartu valinud teed, mille on valinud mõned vallad – sõimekohti ei loodagi ja selle asemel makstakse toetust. Lapsevanemad vaatavad siis ise, kuidas hakkama saavad. Ma arvan, et see pole õige tee. Töökäsi ei jätku ja seetõttu peaks kindlustama lastele vähemalt teisest eluaastast sõimekoha. Mina pooldan panustamist sõimekohtade loomisse ja Tartu liigubki praegu edasi selles suunas, et tagada koht kõigile soovijaile. ------------------------------------------- Helle Aunap Viljandi abilinnapea Iseenesest mõista tuleb omavalitsustel püüda selle poole, et kompenseerida alternatiivse päevahoiu kulusid, kui munitsipaallasteaias kohti ei jätku. Mõistagi peab see aga käima hoiuteenuse pakkuja korralike arvete alusel, mitte raha suvaliselt lapsevanemale otse kätte andes. Läinud aastal maksis Viljandi linn 1400 krooni kuutoetust sõimeealiste laste eest, kes kasutasid päevas hoiuteenust enam kui neli tundi päevas, ja 700 krooni juhul, kui teenust kasutati kuni neli tundi päevas. Sel aastal on plaanitavad toetused vastavalt 2000 ja 1000 krooni. Waldorflasteaias oli mullu toetus 1650 krooni kuus, tänavu võib see muutuda 2000-krooniseks. Paljud kasutavad kindlasti nii-öelda mitteametlike hoidjate teenuseid, aga neid me tõepoolest ei saa toetada. Jah, kindlasti tähendab see mõningast ebaõiglust. Ka eralasteaed toob praegu lapsevanemale suuremaid kulutusi kui koht linna lasteaias. Kindlasti oleks kena, kui kõik lapsevanemad tunneksid, et kõigisse suhtutakse võrdselt. Samas pole meil küll ka väga pikki järjekordi ja karjuvat hädavajadust uute lasteaiakohtade järele. Momendil poleks me valmis rahastama eralasteaia rajamist, pigem oleksime valmis pearaha maksma. Ja loomulikult kaalume võimalusi mõnd lasteaeda laiendades kunagi kõigile soovijaile lasteaiakoht tagada. ------------------------------------------- Inger Kraav MTÜ Perekasvatuse Instituut juhataja Kahtlemata peab omavalitsus hoolitsema selle eest, et lapsehoiuteenus oleks kõigile võrdselt kättesaadav. Mina seaksin eeskujuks Soome, kus on kujundatud aastakümnetega selge suund perepäevahoiule ja seda ei käsitleta mingi hädaabina, vaid loomuliku alternatiivina lasteaiateenusele. Soomes on lastele igal juhul päevahoid tagatud. Olgu siis perepäevahoid, kus on kuni viis last, või tavaline lasteaed. Maks sõltub vanema sissetulekust, mitte hoiuvormist. Vorm valitakse eelkõige selle järgi, kuidas lapsevanem tahab. Erahoidjaid kasutatakse Soomes väga vähe ja selles mõttes see meie suund koolitada lapsehoidjaid üksiku lapse juurde on ajast maha jäänud värk. Lapse areng on parem, kui on kindla koosseisuga väike laste rühm ja üks kindel hoidja. Hakkasime perepäevahoiu eest võitlema umbes kolm aastat tagasi. See asi pole eriti edenenud, sest inimesed ei tunne seda. Meil vaadeldakse perepäevahoidu tänini nagu mingit eralasteaeda, mille ruumidele esitatakse tohutult kõrged nõuded. Tegijate oskused ja hoiu kvaliteet pole seejuures esiplaanil, nagu peaks. Lasteaiakoha tagamine on tehtud omavalitsuste kohuseks, aga võibolla peaks see olema omavalitsuse ja riigi ühine asi, ühine eesmärk. Mul pole midagi uute korralike lasteaedade rajamise vastu, aga lasteaiatee lühendamiseks ja nõrgemate lastega arvestamiseks peaks omavalitsus perepäevahoidu igati soosima. |
Kõik tänased
