Jüri Kõre: ebaturvaline paindlikkus

Eurovolinik Siim Kallas on ennast Eesti igapäevatoimetustest distantseerinud, jagades vahetevahel oma tähelepanekuid poliitika ja majanduse üldküsimustest. Muu hulgas märkis ta mõni aeg tagasi, et Eesti võiks üht-teist õppida Taani paindlikust tööturupoliitikast.

Taanlased alustasid oma tööturu reformimist juba 1994. aastal. Sõnapaari flexibility (paindlikkus) ja security (turvalisus) kombineerimisel loodud uudissõna flexicurity on üks Taani sotsiaalpoliitika müügiartikleid.

Tänapäeval müüb ka Brüssel kontseptsiooni päris agaralt – sellest Kallase õpetussõnad meile.

Uudissõnal on küll vaid kaks osa, aga vastav poliitika toetub kolmele sambale.

Esiteks tööturu paindlikkus, muu hulgas ka vallandamise lihtsus, suur tööjõu mobiilsus ja kiired struktuurimuutused. Teiseks kaitse sissetulekute kaotuse puhuks. Kolmandaks aktiivne koolitus nii tööturul olevatele kui ka töötutele.

Neli protsenti sisemajanduse koguproduktist, mis tööturupoliitikale kulutatakse, on päris suur hulk raha (Eestis umbes kümme korda vähem). Taani tööandjad lisavad omalt poolt neile kolmele sambale veel kolm juurde: elukestev õpe, saja-aastane sotsiaalpartnerluse kogemus ja avaliku sektori loodud võrgustik, mis hoiab kogu värki üleval.

Paindlikkus Taani moodi

Siin nimetatud asjad on vaid üldpõhimõtted või loosungid. Nende sisu tundmata võib isegi öelda, et milles küsimus, teeme ära! Aga ega see niisama lihtne ole.

Esmalt erineb keskkond, milles taanlased toimetavad, märkimisväärselt Eesti olustikust. Mõiste paindlikkus ei tähenda ainult kiiret vallandamist (etteteatamisaeg 1–3 kuud, vallandamitoetus üks kuupalk).

Tööturu paindlikkus nii Taanis kui ka naabermaades tähendab esiteks ajalist paindlikkust (täis- või osaajaga töö, töö libiseva graafiku alusel jm), teiseks lepingulist paindlikkust (tähtajatu, tähtajaline, töö väljakutse peale jm), kolmandaks geograafilist paindlikkust (ettevõtte üksuste viimine kohta, kus ressursid on odavamad, kaugtöö jm) ja lõpuks organisatsioonilist paindlikkust (alltöövõtt, renditööjõu kasutamine jm).

Teine moment, mida tuleb silmas pidada, on meist täiesti erinev arusaamine sissetulekute kaitsest.

Näiteks töökarjääri püütakse Eestis pikendada n-ö altpoolt, majanduslik sund on viinud rohkem kui pooled üliõpilastest tööturule.

Taanis, vastupidi, kasvatatakse tööstaaži n-ö ülalt. Selleks on kümmekonna aasta jooksul kärbitud eelpensione jm eakate hüvitisi ning ametlikust vanusest hiljem puhkusele jääjatel suurendatakse pensione.

Samas tööealiste garantiisid suurendatakse, töötu abiraha saamise aega pikendati varasema 2,5 aasta pealt 4 aasta peale, abiraha määr on madalapalgalistel kuni 90 protsenti varasemast palgast, kõrgepalgalistel 3335 Taani krooni nädalas.

Kolmas asjaolu, mida tasub silmas pidada, on see, et aktiivne tööturupoliitika on tõeliselt aktiivne, lausa pealetükkiv. Täienduskoolitus on üleüldine, 2005. aastal osales 25–65-aastastest töötajatest erinevatel koolitustel ligi 30 protsenti, 55–64-aastastest ligi 10 protsenti.

Ametiühingu osa

Kuid need Taani ja Eesti erinevused ei ole peamised, mis ühel soodustavad, teisel takistavad flexicurity elluviimist. Tööturu osapoolte positsioon kahes riigis on võrreldamatu.

Taanis on 80 protsenti palgatöölistest ametiühinguliikmed, Eestis 8 protsenti (arvud ümardatud).

Skandinaavialik õigussüsteem tähendab, et palju asju sätestatakse seadusega, need on üldkehtivad. Ka konkreetsed tööturualased kokkulepped on üldised, mitte üksiku ettevõtte või kutseala, vaid haru või kogu tööturu jaoks.

Näiteks oli 2005. aastal 20 protsendi töötajate palgad kokku lepitud tsentraalselt, 58 protsendile oli keskselt kokku lepitud alampalk ja 22 protsendi töötasu oli paika pandud kohalike kokkulepetega.

Ametiühingud on ka üks faktilise sotsiaalpoliitika korraldajaid. Juba rohkem kui sada aastat tagasi loodi ametiühingute algatusel töötukassad (Arbejdsløshedskasse või A-kasse). Need on tänaseni ametiühingute või kutseühingutega seotud ja viimased tunnevad hästi nii töötajate kui ka töötute olukorda.

Näiteks on oma töötukassa ajakirjanikel (Arbejdsløshedskassen for Journalistik) – asi, mis Eestis oleks ilmselt mõeldamatu.

Tööturu paindlikkus tähendab muu hulgas seda, et aasta jooksul on sisuliselt 20 protsenti taanlastest töötud (seda protsenti ei tohi segi ajada jooksva töötuse määraga, mis on ligilähedane Eesti näitajaga).

Võimas lojaalsus

Küsimus on selles, kas Eesti ühiskond, kus sotsiaalabi küsida peljatakse ja abiotsijaid põlatakse, on võimeline maandama nii suurt hulka tekkivaid pingeid. Ei maksa unustada, et vaatamata tormilisele majanduskasvule elab meil endiselt peaaegu viiendik rahvastikust vaesuses.

Neid ennustusi ja ähvardusi, mis töölepingu seaduse eelnõu päevavalgele tulles kuuma peaga välja käidi – ametiühingute tugevnemine, seni olematute streikide teke jms – ei maksa enamasti tõsiselt võtta.

Küll aga on kindel, et kui eelnõu praegusel kujul vastu võetakse, siis võivad tööandjad unustada sellise mõiste nagu töövõtjate lojaalsus ning poliitikud mõiste kodanike lojaalsus.

Reformierakonna proledele ärategemise õhinast nakatunud tööandjad näitasid, et inimnäoga kapitalismi pole olemas, et töövõtja pole tööandjale partner. See oli viga. Lojaalsus on võimas jõud. See on kasum!