Ma ei ole Stepan Karja, aga ometigi olen. Seda vana Edasi hunti, kes hetkel küll rohkem Õhtulehes kirjutab, tuuakse sageli ette kui eeskuju, kes nn Tädi Maali eest võitleb. Tunnistagem, et mida aeg edasi, seda rohkem muutub Tädi Maali rattaklubi Nooruk Robiks, kellel samasugused mõtted rasta-patsides mõlguvad.

Seekord siis teemaks kõnniteed. Igale poole Tartus jala ei jõua, seega rohkem mulle tuttavast Veerikust, aga sama leiate ka Annelinnast.

Talv on parim aeg juhtida tähelepaneliku omavalitsuse tähelepanu väikestele puudustele. Kevadel on ju lumi sulanud ning koos sellega sulab meie tähelepanu selle aastaaja suhtes, mis hõlmab ajaliselt ligi poole meie olemasolust selles linnas.

Asfalt meedikuile

Keskkonnateadliku inimesena olen juba korra juhtinud tähelepanu sellele, et Maarjamõisa uue haigla ehituseks rajati eelmist hoonet ümbritsenud haljasaladele ulatuslikud parklad. Alles jäi vaid osa muruväljakust endise kiirabipääsu ümber Puusepa tänava ääres.

No mõtleks vaid – muru ja rohelised kopsud. Kilulinn Tallinnale kuulub ta territooriumist vaid üks kümnendik. Tartu linna omandi suurust ei tea. Tühja nendest tuulte tallata murudest. Kuigi jah – väliselt olid need murualad äärelinna tuultest hoolimata siiski pilkuköitvad.

Mullu aga otsustati seoses Maarjamõisa haigla uue hoone ehitamisega kõik muruväljakud asfalteerida. Ka need, mis olid biomeedikumi rajamisel äsja muruvaibaga kaetud.

Pooled arstiteaduskonna (biomeedikumi) parkimiskohad on tänaseni kasutamata. Sealt on Maarjamõisa haiglani vaid vähem kui viis minutit jalgsiteed. Ärgu tulgu mingid tohtrid ja medõed mulle nüüd rääkima tervislikest ja sportlikest eluviisidest, mida nad justkui maratonirajal või ujulas tasa tegevat.

Niisiis tehti paar hektarit asfaltplatsi juurde. Sellega võib veel leppida, et operatsiooniploki külje alla rajati senise juurdepääsutee asemel terve tänav ning selle Lunini põigu rajamise nimel võeti tänava sirge jooksu huvides maha kolm ligi saja aasta vanust tamme. Jäägu see linna aedniku südametunnistusele.

Palgakriisis vaevlevale medpersonalile sillutati asfaldiga umbes kolm hektarit endise Maarjamõisa maad lisaks. See sillutati tervikuna ning siis lõigati asfaldi sisse (nii on tehnoloogiliselt odavam) ruutmeetrised taskud, kuhu istutati peenikesed lehtpuud mahasaetud vanade puude asemele. Hinnake nüüd tõenäosust, et nendest võivad meie linna kliimas saada saja-aastased tammed.

Maasturid pargimullal

Loomulikult saan aru, et meil on sotsiaalraha vähe ning vanad haiglad ei kõlba, aga Tartu linn on üks tervik ning ma ei saa aru, miks ei kõlvanud asfaltparklate asemel mitme korrusega parkimismajad sama haiglakompleksi raames.

See ehitis maksnuks ju muidugi midagi, aga kogu see raha läinuks ainult medit-siini(personali) heaks. Väikeste palkade pärast peaaegu et streikima hakanud medperso-nal ei saavutanud ju oma üritusele üldrahvalikku tunnustust, mis on osati ka mõistetav, kui vaadata näiteks päevasel ajal Maarjamõisa ümber parkivate automarkide loetelu.

Ärge öelge, härra Urmo Kööbi, et patsiendid ja nende külalised pargivad seal päevasel ajal kella kaheksast viieni.

Lõpetuseks tegid nad sinna Lunini põigu äärde endise pärispargi veerde kõnniteegi. No muidugi võiksid kõik

autod parkida sõiduteel. Ning terves Tartus võiks niimoodi ollagi. Sõidutee autodele, jalgtee ja hoovid jalakäijatele. Aga nii ei ole.

Isegi linnavalitsuse arhitektuuriprojektide kooskõlastamise osakond (eiteamista-nimion) sunnib autosid parkima oma krundile. See on igatahes ajast-arust mõttemall. Seisku ja sõitku oma sõidutänavatel ning vaadaku siis, kuivõrd kasulik on või ei ole ühistransport.

Kuid sellel Lunini põigul pole pandud parkimismärgistust ning seetõttu pargib kogu medpersonal oma maasturid otsaga pargimullale.

Kõnnitee vabana hoidmisest me siin ei räägi. Seda pole. Kevadisest poriväljast pargimullal pole ka mõtet pajatada, kui linnavalitsuse palgatud traktor ajab selle parkimisvõimaluse lumest puhtaks, lükates soolalume lihtsalt pargialale.

Laiad sahad

Ma ei tahaks ju kottida linnavalitsuse lumetraktorite juhte, aga mulle jääb arusaamatuks, miks selle viletsuse ametnikud sõlmivad korrashoiu lepinguid firmadega, kelle lumekoristustehnika on üle kahe meetri lai, samal ajal kui kõnniteede laiuseks on 1,2 kuni 1,5 meetrit. Vaadake, missugused poriväljad on murudel linna halajasaladel kevadel. Sealhulgas pühamast pühamal Toomemäelgi.

Bussipaviljonide ääres on kõnnitee laius kohati alla meetri ning sealt traktor ei lükka, sest muidu võib klaaspaviljoni ära lükata. Vaevu kepi najal ukerdavatest vanuritest rääkimine muutuks juba liiga pateetiliseks.

Talvistest lumekuhilatest tänavate äärtes räägime siis, kui need on sulanud. Igatahes võitleme ju parema Tartu eest, mida käesolev koalitsioon väidab meile enne valimisi iga päev pakkuvat.

Tulemus on nagu anekdoodis, kus meediaväljaannet sunniti vabandama kellegi lõtvade elukommetega naisterahva ees väite «Juta on lits» kasutamise pärast. Vabandus ilmuski järgmises väljaandes sõnastuses «Juta ei ole lits, no vabandage».