|
 |
01.03.2007 00:01 Martin Pau, Tartu Postimees Kui roostikust paistab kõrvaklappidega pea, pole ilmselt tegu pardijahil kütiga, kes ajaviiteks Suveniiri kuulab, vaid tartlase Veljo Runneliga, kes püüab lindistada tuttpüti või rootsiitsitaja laulu. Ilma enda algatuseta juba mitu aastat tagasi Fred Jüssi mantlipärijaks ristitud Runnel arvab, et esimesed loodushuvi seemned külvas tema sadulsepast isa Taimo Runnel, kes õpetas juba põnnist poega märkama kõike, mis liigutab ja elab. Olgu uudishimu rahuldamiseks öeldud, et Eesti luuleklassik Hando Runnel on Veljo Runneli lell. Lelle tütar, ERMi teadur Pille Runnel mäletab Paides vanaema juures veedetud suvedest, kuidas Veljo liblikavõrguga mööda suurt aeda jooksis ega ilmutanud erilist huvi teiste puberteetikutega kampamise ja õunaraksus käimise vastu. «Ta on alati olnud pigem vaikne sell,» iseloomustab Pille. Hunt ja huntämblik Võrguviibutamise abil kaitses Veljo Runnel 1993. aastal bakalaureusekraadi bioloogias, püüdes kannatlikult sookärbseid. Peaaegu võinuks temast saada ka kõrgharitud psühholoog, kuid 1998. aastal alanud lindistamiskirg röövis vajaliku aja. Häälte hulgas, millest on ilmunud kolm CDd, on ka mõnekümne meetri pealt salvestatud hundiulg Alam-Pedja kuuvalges augustiöös. «Hirmu ei olnud, aga kõva hasart küll,» kirjeldab Runnel. Tähelepanuväärseks peab ta ka salvestist, mis on ühtlasi loodusteaduslik avastus: laulev huntämblik. Tegelikult on see samavõrd laul kui rähni täristamine elektriposti plekkmütsi otsas. Huntämblik annab signaale, trummeldades kehaga vastu kõrt või oksa. «Metsas üksi hääli kuulata on omamoodi meditatiivne,» kirjeldab Runnel. «Kuulata on nii palju, et oled kogu aeg kõrgendatud tähelepanu seisundis. Tunnid kaovad, öö saab kaunis ruttu otsa.» Ehkki Eestimaa Looduse Fondi projekti «Kõrv loodusesse» raames õnnestus Veljo Runnelil isegi pisut raha teenida, pole see amet, mis võimaldaks perel lahedalt ära elada. Igapäevase vorsti leiva peale teenib ta Tartu kaubamaja äri Photopoint fototöötlejana. «Loomulikult on selles töös rutiinseid hetki, mis suurt midagi ei paku,» tunnistab Runnel. «Huvitavamad hetked seonduvad Tartu kõrgema kunstikooli fototudengitega, kes tulevad oma töid paberisse laskma.» Veljo Runnel on nende hulgas, kes kahetsevad, et ajasid lapsena sõrad vastu ema-isa plaanile panna järeltulija muusikakooli. Oma musikaalsuse valab Runnel bassihäälena välja peamiselt kammerkooris So-le-mi-jo. Lauluisule võlgneb Runnel tänu oma filoloogist abikaasa Ilona leidmise eest. Pärast kooriproove (tookord laulsid nad mõlemad Võluvale nimelises kooris) oli Veljol ja Ilonal kogemata kombel mõned tänavavahed ühist koduteed. Piigat köitis koorikaaslase tõsine olek, tundlik maailmataju, tähelepanelikkus ja keelenõtkus kõnelemisel. «Muidugi paelus mind, mismoodi ta justkui möödaminnes elusale loodusele viitas,» tõdeb ta. «Mõtlesin, et kui kellelgi on võime näha tavainimesele märkamatut ja ta räägib kokkupuuteist loodusega nii nakkava rõõmuga, on selles inimeses väga palju head.» Mehe varjukülgedest läheb Ilona Runnel vaikimisi mööda. Ühistes loodusretkedes Veljo Runneli sõbraks kasvanud Eesti Ekspressi fotograaf Ingmar Muusikus mainib loendamatute kiitust teenivate joonte hulgas vaid üht tüütavat: vahel laskvat semu end häirida pisiasjadest, kippuvat tähenärijaks. «Mu auto armatuurlaual tükib põlema tuluke, mis käsib kontrollida õlitaset,» meenutab Muusikus. «Mina tean ja tema teab, et tegelikult on õliga kõik korras. Tuli petab. Aga iga kord, kui autosse istume, teeb ta selle kohta märkuse.» Muusikus ütleb, et paari-kolmepäevaste metsa- või rabaretkede kestel, mis on sisaldanud nii mõnusamaid kui ka tuska tekitavamaid ööbimisi, pole Veljo Runneli ülirahulikkus ja pikk meel kunagi kadunud. Ei kadunud isegi siis, kui ta kord Muusikusega rabas üle pea lendavate laululuikede kluugutusi salvestas ning hiljem avastas, et lisaks luigelaulule olid jäänud lindile Muusikuse Canoni katikuklõpsud. Kirikus külaline Pille Runneli arvates pole Veljo Runnel suur üllataja, sõuab eluvetel kaunis tasa ja targu. Seni suurima ootamatusega sugulaste-tuttavate silmis sai ta hakkama 1996. aasta talvel, mil lasi end abiellu laulatada Tartu Uspenski õigeusukirikus. «See oli ühtaegu pisut hirmutav, aga ka põnev kogemus,» kirjeldab Runnel õigeusklike nimekirja sattumise vastakaid tundeid. Ta ei distantseeru kirikust, kuid ütleb, et tema usk on pigem jõekäärus sanglepa all ja rabas sookailude vahel. «Õigeusukirikus on raske olla leige nagu luteri kirikus, kuigi mina seda ometi olen,» nendib Runnel. «Eks ma olin seda otsust tehes ka kaunis noor ja kergemini mõjutatav.» Vestluse ajal hakkab Veljo Runneli mobiil helisema, tegelikult rongahäälel kraaksuma. Aga miks kasutab loodusmees looduspilt.ee keskkonnas varjunime Zoidberg, mitte Ronk, Huntämblik või Sookurg? Zoidberg on austusavaldus Ameerika multifilmiloojale Matt Groeningule, kelle animasarjas Futurama esines sellise nimega vähilaadne olevus. «Absurdihuumor istub mulle väga hästi,» muigab Runnel. CV • Sündis 1971. aasta 28. augustil Paides. • Õppis Paide 3. keskkoolis, aastail 1989–1993 Tartu Ülikoolis bioloogiat, diplomitöö sookärblastest. Õppis 1993–1996 bioloogiamagistrantuuris ja 1996–2000 ka psühholoogiat, kuid ei lõpetanud kumbagi. • 1998. aastal hakkas salvestama loodushääli. Andnud välja kolm CDd: «Öö hääled» (2002), «Laane laulud» (2003) ja «Helipilte Alam-Pedjalt» (2005). On Eestimaa Looduse Fondi projekti «Kõrv loodusesse» juht. • Löönud kaasa antiigiteatri lauluetenduses «Hinge killud». Laulnud kammerkooris Võluvale ja Vanemuise Seltsi kammerkooris, praegu väikekoori So-le-mi-jo liige. • Abielus eesti filoloogi, TÜ raamatukogu rekataloogimise osakonna assistendi Ilona Runneliga. Kümneaastase Annabeli isa. Arvamus Ingmar Muusikus Me oleme küll mõlemad Paidest pärit, aga õppisime erinevates koolides. Tuttavaks saime 1989. aastal Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitel, mis läksid temal edukalt, aga minul mitte. Meie tutvus, võib vist ka öelda sõprus, on süvenenud viimastel aastatel ühiste retkede käigus. Üks eredamaid mälestusi on Puhatu soost, kus käisime rabakana otsimas. Rabakanu me ei leidnud, aga magasime kaks ööd soos ja saime kõvasti külma. Ehkki mulle on Veljo seltskond huvitavam siis, kui ta lindistab, on tal ka hea piltnikusilm. Paari tema ülesvõtte kohta võib küll öelda, et need teevad kadedaks. Pille Runnel Loodushuvi lõi tal välja juba lapsena. Mäletan, et tal oli mingi putukakogu ja kuidas ta liblikavõrguga vanaema aias ringi jooksis. Linnas kolajana, nagu teised temaealised, ma teda küll ei mäleta. Mäletan, kuidas kuulasime koos Fred Jüssi plaati, kus lindude häältega oli manipuleeritud, neid kiirendatud ja aeglustatud, ja vist ka kombineeritud sümfooniaorkestriga. Viimastel aastatel seostuvad temaga kokkupuutumised juttudega, kuidas ta läheb täna öösel sinna metsa ja leiab sealt põõsast tolle linnu. Võiks öelda, et ta on kahtlemata vaimne, aga mitte peadpidi pilvedes. |
|||||||
|
