Helju Vals: Me ise oleme keeletegijad
01.02.2007 00:01
Helju Vals, keeletoimetaja
|
| |
|
 |
Helju Vals |
|
|
Oleme riigipeaks saanud mehe, kes ütleb end toetuvat Rooma keisri Marcus Aureliuse juhtmõttele, et parim kättemaks on mitte muutuda nende taoliseks. See tarkus kulub ära meile kõigile.
Detsembri keskel, kui Ajakirjanike Liidu keeletoimkond sai kokku uue ÕSi tegijatega, küsisime Tiiu Ereltilt, mis talle tänases meedias kõige rohkem vastu hakkab. Vastus ei olnud ootuspäraselt see, et eriti häirib, kui õigekirjast mööda vaadatakse. Ei, kõige halvem on sõnaline labasus, ja näiteid sai palju.
Siit Aureliusega jätkates: parim kättemaks sõnaga labatsejatele – olgu nad kes ja kus tahes – on neist mitte välja teha. Kuidas aga elada, tegemata välja kõlbmatutest ametlikest nimedest ja nimetustest?
Meie ajal sünnitavad sellist kõlbmatust tegelased, kelle aju on kaubastunud, ja ettevõtlusseadus kaitseb sellist aju.
Saaremaa mõlemad suured spaahotellid on selle hiljutised vastikud näited – Georg Ots Spa Hotell (Go Spa) ja temast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv Grand Rose Spa Hotell.
Hiljuti nad korraldasid lastevaba nädala – ega lapsed oskakski selliseid nimesid hääldada, ei oska nende vanemadki. Mis üldse puutub siia Georg Ots ja veel käänamata kujul (see on see nimetavatõbi)!
Ometi on võimalik ka ettevõtlusseadusest jagu saada, kui oleme nutikad. Ise teeme keelt!
Ei ole võidukamat näidet kui Tallinna kobarkino, mis on otse kui vastupanuliikumisena kestnud niisama kaua kui kaukameeste pandud nimi Coca-Cola Plaza.
ÕSist leiame toetava näite: Miisu on (päris)nimi ja kass on üldnimi. Tobedatest asutusenimedest aitab üle vaadata üldnimelisus. Ümberütlevat nime kobarkino pole keegi keelanud, ja katsugu!
Juttu oli kassist. Kassikohvikuks (cat) olen kuulnud Tartus kutsutavat eestipäratut Catwalki, öeldakse veel poodiumkohvik. Ah kui hea, et meil on ka Maasika-nimeline ööklubi ja ennast Raekoja platsil toidupoeks sättiv Roheline Õun. Kodulinnas hoopis kodusem liikuda.
Kummatigi on eestipärasuselgi oma äär ja piir, ja nimelt seal, kus koha võtab sisse kõikehaaravus. Uue aasta esimesel nädalal pahandas Tartu keelekaitseühinglane Postimehes, miks on Lotele (nagu eesti loto!) eelistatud võõrapärast Lottet.
Küsigem vastuseks, kas juba see ei loe midagi, et leiutajateküla (ei asu Eestis!) on kuulsam kui meie Carmen Kass.
Pahandaja keskendub, tõsi küll, raadio ja televisiooni lohakale hääldusele (t-tt), kuid see ei tohiks anda põhjust halavaks lõpulauseks, et eesti emakeel «rebeneb igast õmblusest».
Ei rebene ta ühti! Mina olen Reet Kasiku usku: eesti keelega on kõik korras, harida tuleb keelekasutajaid. Ja kes harituks saada ei taha, neid ei päästa isegi hüüdlause «Kõik kurdid nägijaks!».
|
|
|
|
|
