|
 |
01.02.2007 00:01 Raimu Hanson, Tartu Postimees Tartus Tuglase tänavas istub toas laua taga noormees, lõua otsas õrn habemepahmak, ja sahistab midagi paberil. Ta on ühtaegu üsna kuulus ja suhteliselt tundmatu. Kuigi jutumullidega pildiribasid ilmub igas päevalehes ja ajakirjadeski, on lõuahabemega koomiksikunstnik Joonas Sildre igapäevastele koomiksivaatajatele sama hästi kui tundmatu. Ent asjatundjate hinnangul kuulub ta Eesti koomiksikunsti tippu ja on meie rahvusvaheliselt tuntuimaid selle ala esindajaid. Tallinlane Joonas Sildre õppis oma kodulinna kunstiakadeemias graafilist disaini. Sedasama eriala omandas seal tartlanna Elina Raska. Nüüd on nad mõlemad vabakutselised kunstnikud, elavad Tartus Tähtvere servas ja teenivad leiba ühisesse kappi. Algus veebisaidis Umbes seitse aastat tagasi pani toona 20-aastane Joonas koos oma mõttekaaslase Andreas Trossekiga aluse veebisaidile Koomiks.ee. Aadressil www.hot.ee/koomiks toimib see Joonase haldamisel praeguseni. «Me ei häbene ega varja oma destrueerivat mõju teie senisele ettekujutusele koomiksist kui kergeltmanustatavast meelelahjendusest,» seisab saidi sissejuhatuses kirjas. «Pakume kõike seda, mida olete otsinud nii kahvatusiniselt kuuvalgelt alleelt, oma rõske keldri tsementpõranda alt kui ka lähima supermarketi leiva- ja saialetist, kuid seni leidnud pole.» Veebilehe külastajaid on ööpäevas kümmekond, kuid Joonase meelest sellest piisab. «Kunstkoomiksit teatakse Eestis üldiselt vähe,» ütles ta. «Kelles on aga huvi tekkinud, need tahavad sellest rohkem teada.» Mille poolest siis erineb meie igapäevane ajalehekoomiks kunstkoomiksist (viimane on tuntud ka kui autori- ja alternatiivkoomiks)? «Kunstkoomiks väljendab autori isiklikku mõtet, emotsiooni, läbielamusi,» selgitas Joonas. Kunstkoomiksil pole eesmärki olla naljakas ja populaarne, see sarnaneb pigem novelli, luuletuse või kujutava kunsti teosega. Ajalehekoomiks on Joonase sõnul sageli ühenaljariba, kuid kunstkoomiks võib koosneda kümnetest A4 formaadis lehekülgedest, kus nii sisu kui ka kunstikeel on vägagi väljapeetud. Kui Joonas räägib, mõtleb ta oma jutule rahulikult kaasa. Laused algavad pärast mõttepausi. Intervjueerijale tuleb millegipärast meelde handorunnellik kõhn pikk poiss, kes läks, narr naer näol. Ainult et Joonas on enamasti tõsine ega lähe vähemalt esialgu kuhugi. Kand kinni Tartus Ta on kanna kinnitanud kaks aastat tagasi Tartusse ja annab tasapisi tunde Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. «Õpetan kirja ja neid aineid, mida Peeter Krosmann õpetas – koomiksit ja illustratsiooni. Tema tõmbus õppetöös natuke tagasi.» Tartu kunstielust Joonas eriti osa ei võta. «Olen nagu omaette kapslis, otsides inspiratsiooni peamiselt väljamaal toimuvast,» rääkis ta. «Traditsioonilise eesti kunstieluga puutun väga vähe kokku, kuid jõudumööda hoian end kursis.» Kunstiõppimisvõimaluste kohta ütles ta aga veendunult, et need on Tartus heal tasemel. «Tartu Kõrgemas Kunstikoolis saab palju rakenduslikke teadmisi, Tallinnas oli pigem rõhk kunstilisel eneseväljendusel. Tartus õppijad saavad parema tehnilise ettevalmistuse, kui sain mina. Nad võivad ehk valutumalt erialasele tööpostile asuda.» Pildid aabitsasse Koomiksikunstile kulub Joonase ajast neljandik. Ülejäänud aja võtavad õpetamine, raamatute illustreerimine ja kujundamine ning reklaamibüroode tellimused. Viimasel ajal on kujunenud põhitegevuseks raamatupiltide joonistamine. Väga vähe on neid kunstnikke, kes on saanud oma andekust rakendada aabitsa loomisel. «Eks aabits olegi senistest kujundustest ehk kõige pretensioonikam, vähemalt kõige töömahukam kindlasti,» ütles Joonas. Pilvi Kula mullu ilmunud aabitsaga käib kaasas Joonas Sildre illustreeritud töövihikute komplekt, millele tuleb peagi lisa. Ja ilmselt tuleb lisa ka esimesele Eesti kunstkoomiksi raamatule «Narratiivsus piltides: Eesti ´00 aastate autorikoomiks». Selle üllitasid Joonas Sildre ja Andreas Trossek ning esitlesid tänavu jaanuari algul Tallinnas kunstiakadeemia galeriis koomiksiväljapanekul. Nii jõudis oma tippu mullu suvel Tartu linnaraamatukogu keldris Rael Arteli galeriis alanud rändnäitus. Joonase niigi edukale 2006. aastale pani krooni Anton Hansen-Tammsaare muuseumi korraldatud klassiku teoste teemaline koomiksivõistlus. Esimese koha andis ˛ürii Joonasele näidendi «Kuningal on külm» koomiksivormi valamise eest. Teise koha sai Joonase abikaasa Elina selle eest, et joonistas jutumullilisse pildijadasse Tammsaare olukirjelduse «Koolis». Suur edasiminek Niisiis tõi lõppev koera-aasta eesti koomiksikunstile Joonase silmis kaasa suure edasimineku, mis pealegi jätkub, sest Tammsaare võistluse töödest tuleb ilmselt samuti välja raamat. «2000. aastate alguses võis sellest, et Eestis ilmuvad kohalikku koomiksikunsti tutvustavad heal tasemel albumid, ainult unistada,» märkis noor kunstnik. Järgmine tase sellel alal on igal aastal ilmuv raamat, kuhu on koondatud aasta jooksul ilmunud paremad kodumaised kunstkoomiksid. Sealt edasi näeb Joonas vaimusilmas tekkimas koomiksikirjastust. CV • Tallinnas sündinud Joonas Sildre sai eelmisel nädalal 27-aastaseks. • Õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini. • On avaldanud Eesti ajalehtedes ribakoomikseid ning kogumikes «Warburger» (Sloveenia) ja «Christian Comics 2005» (USA) kunstkoomikseid. • Aastast 2004 elab Tartus. • Abikaasa Elina Sildre on samuti vabakutseline kunstnik. Intervjuu elust enesest Joonas Sildre, mida te ütleksite presidendile tema kätt surudes, kui ta kutsuks teid vabariigi aastapäeval vastuvõtule telki Vanemuise terrassil? Tere! Muide, miks Edgar Valterit kunagi ei kutsutud? Musumägi läheb koos lähiümbrusega remonti. Mida tuleks sinna renoveerimise ajal kindlasti lisada? Kui eesmärk oleks paiga populaarsust tõsta, siis keelumärk «Musutamine keelatud! No kissing!». Tartu Ülikool otsib endale tunnuslauset. Mida pakuksite teie? Harituse algus. Mis teid Tartus kõige rohkem ärritab? Rattateede vähesus. Mis teile Tartus kõige rohkem meeldib? Madalad majad. |
|||||||
|
