Vahur Kalmre kommentaar: vahetus
30.12.2007 04:12
Vahur Kalmre, Tartu Postimees
Tartu Postimees võtab 31. detsembri lehes aasta kokku märksõnade all rektor ja juubel, augupealinn, haruldased taimed Tartus, kolmikud, on ja ei ole, mööda raudteed, depressiivmaniakaalne kinnisvaraturg jne!
See aasta oli Tartule vahetuste aasta. Ülikool ja maaülikool said uue
rektori. Linnavõimul vahetusid isikud, sellest aastast on Tartul uus
volikogu esimees ja linnapea. Riigikogu valimiste abil läks ära
Tallinna ka värvikas abilinnapea Hannes Astok, kes Toompeal vaevalt
sedasama teeb, mida ta Toomel julges. Värvikad eluetapid saavad
lihtsalt mööda.
|
| |
|
 |
Tartu linn.
Foto: Sille Annuk |
|
|
|
|
Vanemuisel algas selle aastaga Paavo Nõgene aeg ja Rocki korvpallimeeskonnal Üllar Kerde aeg. Kummagi aeg pole veel eriti arutust andnud. Aga aega ka on. Mõnevõrra.
Niisuguseid vahetusi oli aasta sees veelgi, kuid ainuüksi ülesloetu mõjutab meie linna elu päris oluliselt. Mis muidugi ei tähenda, et uued mehed alustavad tühjalt kohalt ja valgete lehtedena. Vabaduse silla ehitus istub uuel linnapeal kaelas, ilma et ta ise oma elus kuigi palju üle selle silla üldse ehk käinud oleks.
Detsembrisaginas tuli lõuna poolt uudis, mis ei käi küll otseselt Tartu kohta, kuid mõjutab meie linna elu küll. Või hakkab tulevikus jälle mõjutama.
Nimelt esitas Läti sisemaine reisirongifirma Pasa˛ieru Vilciens taotluse Eesti Raudteele pikendada Riia-Luga˛i reisirongiliini alates 2008. aasta jaanuarikuust Valga jaamani. Mille peale teatas Valga maavalitsus, et praegustel andmetel ei näe majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ega Eesti raudteeinspektsioon sellele takistusi. Ootame siis jaanuari.
Tartu Postimees kirjutas sellest probleemist märtsis, kui reporter proovis sõita rongiga Tartust Riiga ning pidi Valgas Tartu rongist maha tulema ja taksoga Luga˛isse sõitma, et siis teekonda Riiga jätkata. Häbi oli sellele tookord mõelda, et 2007. aastal, juba mitu aastat euroliidus olnuna, ei pääse Tartust isegi kahe rongiga Riiga, ühest rääkimata. Nüüd ehk saab varsti hakkama rongivahetusega ühes jaamas, aga seegi on – nüüd juba Schengeni ruumi riikide vahel – paras anakronism. Aga see on reaalsus siin lõuna pool, kuhu ei jätku tähelepanu isegi suurte valimiste eel.
Meil ei jätku üldse enam tähelepanu Eesti elule, kui just mõni suur vapustus meid ei raputa. See on minu järeldus viimastest aastatest.
Veel möödunud aastal proovisime kunagise postimehelase ja tookordse Põlva maavanema Urmas Klaasiga ärgitada inimesi vaidlema teemal «Mis päästaks Lõuna-Eesti».
Probleeme tundus Lõuna-Eestis olevat küll ja küll: kuidas meelitada inimesi siia elama jääma, et kõik ära Tallinna ei kipuks; kuidas arendada siin majandust, et inimestel tööd oleks, kuidas haridust, et noored siin ahvatlusi näeks; mismoodi puhastada siinset loodust, mis järjest reostuva Peipsi järvega järjest hullemaks muutub; kuidas üldse pääseda Lõuna-Eestisse, kuhu – kui Mart Kivastikku tsiteerida – rongid enam ei käi… Ja lennukid ka ei lenda.
Kujutasin ette, et riigikogu valimiste eelne aeg on selliseks vaidluseks päris hea aeg, et Tallinna soovivad poliitikud näevad vähemalt nüüd oma kandideerimiskohta ka sisuliselt, mitte ainult häälte saamise kohana. Ja eksisin. Küll lubasid ametnikud, küll poliitikud, aga mõtteid kuigi palju ei tulnud.
Ei usu ilma peal, et meil pole aega arutleda ja vaielda. Ei usu, et meil pole millegi üle mõtteid vahetada. Ja ei usu isegi seda, et meil poleks mõtteid. Mida aga meil enam – peaaegu – pole, on tahtmine arutleda ja vaielda. Me oleme ise endale tekitanud peaaegu et vaikiva oleku, mida sel aastal natukenegi lõhkus Tallinna pronkssõduri ümber toimunu. Siis, ja ainult siis, läksid paljude suud lahti. Õnneks vähemalt siis.
Ma ei tea, miks see nii on. Kas on meie elu viimastel aastatel läinud nii heaks ja paremaks, et vaielda ja arutleda pole vaja. Mugavam on ju mitte vaielda, sest see nõuab pingutust. Heaolu aga ei soosi pingutust. Heaolu soosib mugavust. Ja mugav on olla vait.
Tartust riigikokku läinud saadikuid pidi ajalehe arvamustoimetaja mitu-mitu korda ja jõuliselt veenma, et nad oma tööst Tallinnas ka siia jäänud valijatele teadust annaksid. Lõuna-Eesti diskussioonist ei saanudki suurt asja. Tartu uus linnapea on mures sellepärast, et linnavalitsusest ei läheks välja eriarvamused ning vaidlevad signaalid.
Ka Tartu selle aasta ehk kõige vaidlusealtim teema – kõrghoonete tulek Emajõe äärde – on piirdunud mõne aktiivse kaasalöömise, paljude anonüümsete arvamustega internetis ning paari vaimukusega. Kõik. Kuigi selle vaidlusega – või vaikusega – kujundame oma linna tulevikku. Oleks ju rumal loota, et küll me pärast kõik viinapuuväätidega kinni katame.
Olgu siis siinkohal veel kaasa hüütud.
Tegelikult pole Tartu kunagi olnud väike puust linnake. Nii, nagu vahetevahel armastatakse öelda: kes hindavalt, kes alahindavalt. Tartu on alati olnud küllalt suur, kuid teda on ikka ja jälle väiksemaks nügitud.
Linn, kuhu ei saa tänapäeval mugavalt ja kiirelt tulla, ei saa olla väga väärikas, isegi kui selles linnas on väärikas ülikool. Tartu pole ju enam suletud linn, aga kas ta on avatud? Ei ole. Ikka veel ei ole.
Mingi vahetus selle teemaga sel aastal toimus. Tallinna-Tartu maantee ehitus pääses punni tagant valla, tõsisemalt kui kunagi varem plaanitakse Tartu lennujaama avardamist ning rongidegagi on konkreetsemad plaanid. Nii ei ole Tartule midagi olulisemat, kui et need plaanid ei soikuks, ning selles on palju kaasa aidata ka Tallinna suurde poliitikasse läinud tartlastel. Näiteks Hannes Astokil ja Aadu Mustal.
Aga Tartu muutub ka sisemiselt. Kõrghoonete tulek ja planeerimine Emajõe äärde on üks neist muutustest, mis näitab, kas oleme valmis ka sisemiselt muutuma.
Millegipärast usun, et sellises vastukaalus – klassikaline kesklinn ja modernne turukvartali ümbrus – on Tartu linnaruumi edasise arengu võti. Kõrghooneid ei tuleks karta, neid tuleks oskuslikult ja hästi Emajõe äärde paigutada. Plasku ja Tigutorn on seda ju suutnud, Neinar Seli suurhoone lisab järgmisel aastal sellele kvartalile värvi juurde, ja kui ükskord ka veel Ahhaa sinna tuleb… Ja ma usun kindlalt, et ka avaturg annab sellele piirkonnale värvi ja vahvust juurde. Lahutada on asju palju lihtsam kui neid oskuslikult ühendada. Tartu võiks hakkama saada just selle teisega.
Selleks aga peaksime mõtlema eelkõige kui tartlased.
Väiksus on pahatihti meis endis, mitte ainult mujalt peale surutud. Väiksust on ka selles, et Tartu praegune linnapea pole siin ametis olnud veel aastatki, kuid juba arutleb ta avalikult ministritooli pakkumiste üle. «Kui teen seda tööd hästi, siis on jah võimalus, et mulle pakutakse ministritooli,» rääkis Urmas Kruuse Linnalehe loos. Mõelgu linnapea mida tahes ja seletagu kuidas tahes, kuid selline väljaütlemine annab selge signaali, kuhu Elvast tulnud mehe mõtted sihivad. Las sihivad, sest kes seda keelata saaks ja tahakski, aga varavõitu on see küll öeldud.
Tartlasena tahaksin rohkem – ei häbene seda naiivselt välja öelda – patriotismi. Kõigilt. Ka endalt. Ka järgmisel aastal. Ja edasi.
|
|
|
|
|
kõik galeriid
